Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ANDRES KLEMET
,
endine nõmmekas
Rahvahääletuse tulemusena jäi Nõmme siiski vaid Tallinna linnaosaks, mitte linnaks, nagu see oli aastail 1926-1940. Põhjuseks toodi tootmistegevuse puudumine ja sellest tulenev majanduslik toimetulematus. Kummatigi on Nõmmel siiski täielikum infrastruktuur, rohkem omanäolist ja vaatamisväärset kui näiteks linnastaatusega Türil, Tapal või Mõisakülas.
Kunagisest Jälgimäe mõisa paigast välja kasvanud linnaosas on kuus tuhat maja, neist kolmveerand on eramajad. Eramajade osas on viimaste aastate Nõmmel vähem muutusi olnud kui Nõmme keskuses, kus enamuses on ühiskondlikud hooned.
Nõmme ilmet on juba «eesti ajast» peale kujundanud kinoga Võit seonduv suurem kompleks, mida igiammu tunti kabaree Maxim järgi. Hoone vanim asukas on 1926. aastal avatud apteek ja uusim umbes pool aastat tagasi avatud Pappa Pizza. Remondis olev suur ärikeskus on praegu veel suletud, aga varsti töötavad seal kõrvuti Tallinna Pank, advokaadibüroo, kauplus ja kohvibaar. Endisest õmblusateljeest on saanud Nõmme kaubamaja. Keskuses olles ei saa mainimata jätta alates 1930. aastast tegutsemist alustanud turgu, mis on Tallinnas suuruselt ja tähtsuselt vähemasti kolmas.
Nõmme keskosa on raske ette kujutada ka kaupluseta Nõmme, mida rahvas on aastakümneid kutsunud tulupoeks. Selle kõrval, kus enne asus kahtlase mainega, kuid asendamatu viinapood, on nüüdseks ümber ehitatud sõõrikubaar, mille sisustus võlub kodususega: kohvikulauad Singeri õmblusmasina alustest ja seinad ehtsatest palkidest. Kohvikute kontsentratsioon on üsna tihe keskuses, eemale liikudes pole kehakinnituspaiku kuigi kerge leida. Mitmeid ümberkehastumisi on läbi elanud ka «õllekad», millest pea kõik suletud. Viimati oli avatud Hiiu Saloonina tuntu, nüüd suleti seegi. See-eest avati samas lähedal tänapäevane restoran Lapido.
Nõmme piirkonda jääb ka kolm hotelli: Alex, Tähetorni ja Kannike, kus tegutsevad samanimelised lõbustuseks mõeldud menupaigad.
Olgugi kohvikuid puhuti vähe, on Nõmmel mitmeid ilusaid parke ja pargikesi. Kauneim neist on Ravila ja Lõuna tänava ristmiku park oma kiviktaimlaga. Nõmme piirkonnas asuvail haiglail on meeldiv võimalus avada vähemasti aknad männimetsa rohelusse.
Nõmme vaimset atmosfääri on jätkuvalt mõjutamas 1924. aastal rajatud Lutheri Rahukirik ja baptistikirik sealsamas kõrval. Apostliku õigeusu Johannese kirik pole samuti kaugel, ometi loetakse seda juba otsapidi Hiiul asuvaks. Harku tänaval on ka vennastekogudus. Kalmistuid on kaks, peale suure Rahumäe surnuaia asub veel väike kalmistu Hiiu jaama lähedal.
Ka linnale vajalik spordikompleks on Nõmmel olemas. Mustamäe liivamägedes asub kuulus suusahüppetorn, mille ümber looklevad talviti suusarajad.
Hoolimata sellest, et tootmistegevus võiks häirida aedlinna intiimsust, on peapõhjus ilmselt siiski vajalike kommunikatsioonide puudumises. Kui need kord tekivad, võib Nõmme üldpilt tugevasti teiseneda.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
KARL TAKLAJA
Nõmme linnaosa vanema asetäitja Jüri Jõgeva kinnitusel on Nõmme suurimaks probleemiks omandisuhted. Nõmme on jagunenud omanikeks, üürnikeks ning iseseisva linna idee pooldajateks ja selle vastasteks, nentis linnaosa vanema asetäitja.
«Omandisuhted on poliitiline probleem, mida riik pole lõpuni lahendanud. Senikaua ei saa Nõmme linnaosa valitsus suurt midagi olukorra lahendamiseks ette võtta,» kinnitas Jõgeva. Nõmme linnaosa valitsusele on avalduse uue elamispinna leidmiseks kirjutanud 700 perekonda, kuna elavad majades, mis on omanikele tagastatud või tagastatakse lähiajal. «Meie ei saa neid aidata, sest viimasel kolmel aastal ei ole linn ehitanud Nõmmele ühtegi munitsipaalkorterit,» väitis Jõgeva.
Linnaosa vanema asetäitja sõnul ei ole Nõmmel ka enam maad, kuhu maju ehitada. Jõgeva väitel on ainuke võimalus ehitada uusi maju, kui lammutada vanad ja uued sinna asemele püstitada.
Mööda tiheda liiklusega Vabaduse puiesteed linnast välja sõitvad inimesed ei saa tähelepanu pööramata jätta sinna kerkinud uusehitistele. Ehitustegevus ei ole Nõmme linnaosas siiski täiesti peatunud: vilkamalt kerkivad uued hooned Jõgeva sõnul raudtee ja Vabaduse puiestee vahelisele alale. Sellel territooriumil asuvad vanad, rahvasuus tuntud kui soome tüüpi puubarakid. Linnaosa kinnitusel on kavas lammutada veel 300 sellist barakki, kuid kõigile sealsetele asukatele tuleb leida uued eluruumid.
Samuti pärsib nõmmelaste elu asjaolu, et 70 protsendil sealsetest majadest puuduvad vee- ja kanalisatsioonitorustikud. Halb on ka telefoniühendus. Iganenud analoogtelefonivõrgu väljavahetamine on Jõgeva kinnitusel Eesti Telefonile liiga kulukas. Kuna telefoniabonendid elavad võrdlemisi laial alal, tuleb juhtmeid vedada mitu korda rohkem kui suurtes karpmajade rajoonides. Tallinna linnavalitsus eraldas 1996. aastaks Nõmme linnaosale raha linna üldplaneeringu plaani koostamiseks.
Nõmme linnaosa andmetel on tagastatud tänaseks õigusjärgsetele omanikele 356 maja, 17 on tagastamisel. Korteritest on erastatud 3967, mis on 70 protsenti korterite üldarvust.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
URVE SIIPSEN
Kinaveri kunstikauplus ja -kohvik on koht, kust saab osta-vaadata nii professionaalsete kunstnike töid kui ka käsitöötarbeid huvitavate asjade meisterdamiseks. Muidu kohvikusistujail on ümberringi vaatamist küllaga, sest müüjannade fantaasiast, aastaaegadest ja tähtpäevadest inspireeritud kaunistusi leidub nii seintel, trepikäsipuul kui aknalaudadel. Omaette paik on kohviku rõdu, kus linnas vantsimisest väsinud hinged on isegi põrandal oleval kirjul madratsil puhanud.
Kinaveri hoone seisis kuni 1694. aastani tühjana. 1825. aastal ehitati sinna kaheksast ruumist koosnev lihakarnide kompleks ning kohast kujunes ülalinna lihamüügikeskus. Aasta hiljem avati lisaks üks kõrts ning iga poe juurde kuulus omaette kelder, millest osa on alles siiamaani. Paik oli unaruses aastakümneid ning alles 1992. aasta juulis avati seal kunstipood ja -kohvik, mida praegu üürib Soome firma Sinooperi ja mille ärijuht on Aila Viuhko. Igapäevaelu juhib aga 7-liikmeline naiste seltskond, kellest poe poolel töötavad Anniki Kalmet, Piret Brutus ja Merike Lahesaar ning kohvikus askeldavad Helena Kiinroos, Kaja Moll, Mare Praks ja Kristina Keinast. Neid vaadates võib kindlalt öelda, et vanalinnas kunstipoe pidamine on müüjannadele saamas elustiiliks.
Pakutavatele kästöö- ja kunstitarvetele hakkab Eestis oma ostjaskond professionaalsete kunstnike ja harrastajate seas alles välja kujunema. Kursustest osavõtjad ja püsikliendid saavad kaupluse sooduskaardi omanikuks. Pakutavast kaubast, nagu pärlid, portselantassid, siidimaalivahendid ja -värvid, klaassilmad, pärjad jm. võib valmistada lõpmatutes variantides uusi kaunistusi. Eriti hea võimaluse annab see käsitööõpetajatele ja harrastusringide juhtidele. Vist sellepärast ongi peamised kursuste tellijad olnud koolid, kuid huvi on hakanud tundma ka puuetega inimeste organisatsioonid, vanadekodud ja lasteaiad ning tänaseks on käsitöösidemed hargnenud laiali üle kogu Eesti. Korraldajad sõidavad meelsasti maakondadesse kohale ja, nagu nad ise ütlevad: meie oleme inimeste jaoks, mitte vastupidi.
Kunagi algusaastatel tulid juhendajad Soomest, kuid praegu tullakse toime oma väljaõppinud inimestega. Portselanimaali algkursust on juhendanud keraamik Ülle Rajasalu ning siidimaali algteadmisi edasi andnud kunstnik Kai Vaarandi. Ainulaadne on hollandi nuku valmistamise kursus, mida juhendab butafooriat õppinud Ave Maser. Laias maailmas on olemas terve omaette nukukultuur, erinevate koolkondadega, ning nukke kogutakse kui kunstiesemeid. Nüüd on eestlastel võimalik portselansavist pea, käte ja jalgadega hollandi nukku ise valmis meisterdada või ka poest kaasa osta.
Kaupluses ja kohvikus on müügil rikkalikult kunstnike töid, põhirõhk on asetatud keraamikale. 1995. aasta suvel võeti osa Raekoja platsil peetud kunstilaadast.
Kohvik on kasutusel ka näitusesaalina, igal kuul vahetub näitusmüük, nii on valgel krohviseinal, milleks on seitsmesaja-aastane linnamüür, rippunud siidikangaid ja nahkehistööd.
Sõbralik müüjannade seltskond võtab ette ruumide kaunistamise kampaaniaid ja muudab elu kirevamaks, pidades tähtpäevi ja muidu päevi. Eesti ja Soome vabariigi aastapäeval pakutakse poe õuel rahvale hõõgveini. Sügise algust tähistati sügispeoga ning kohvikulauale olid külastajate jaoks pandud juurviljalõikudega vaagnad. Kui parasjagu kalendritähtpäeva ei juhtu olema, siis nuputatakse ise midagi välja ning nõnda kutsuti inimesi ühe eriliselt unise teisipäeva puhul tasuta kohvi jooma.
Naiste seltskond saab suurepäraselt hakkama poe ja kohviku pidamisega ning ka pisitoimingutega nagu naela seinalöömine ja õllekastide tassimine, kuid jänni jäädi hoopis keldrist lõksu jooksnud hiirega. Õnneks oli esimene klient meesterahvas, kes appi ruttas ning kellele turgutuseks siis hommikukohvi pakuti.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
JUUNE HOLVANDUS
Nii arvas Eesti-Ameerika Ärikolledzhis ärijuhtimist õppiv Kristel Nilp, kes ise peab rõivapoodi. «Pisikest küll, aga suuremaga ei tulekski algul toime. Peame silmas, et töö meid ei tapaks,» ütleb ta ise. Teine osanik on ema ja tegelikult võtab üritusest aktiivselt osa ka isa ning juristiharidusega õde.
Jurisprudentsi puutuvaid teadmisi ja kogemusi lähebki väikeettevõtjal kõigepealt ja kõige rohkem vaja.
Ema Karin: «Ega riik ei soosi pisiettevõtlust. On näiteks olemas Väikeettevõtluse Krediteerimise Fond, kuid ka sellest pole reaalselt kasu.»
Miks?
Karin Nilp: «Sest fondini jõuab ikka kommertspanga kaudu, need aga ei või anda tagatiseta laenu. Arusaadav, kuid mis tagatist saab algajal olla. Võibolla võiksid kaubavarud olla põhivahendeina käsitletavad? Teiseks: lepingutasud, notariaaltasud ja lõpuks ju intress raskendavad laenu. Nad kahandavad seda kolmandiku kuni poole võrra. Äriregistrisse pääseda on samuti raske.»
Kristel Nilp: «Tegelikult me ju olime sellega arvestanud, et esimesel aastal on tähtis olemas olla, esialgu oleme põhiliselt töörõõmu kogenud. Alles teisel aastal võime hakata kasumile mõtlema.»
Kristel Nilp: «Noortekollektsioonid ei saagi olla väga kallid. Teine asi on see, et nad käivad ise kaubal Helsingis vastas.» Milliseid kogemusi õpetab selline töö? Kristel Nirk: «Ennast vaos hoidma. Lause, et inimesi on igasuguseid, on mulle hoopis selgem kui enne. Ka varastamisega on meil olnud probleeme. Ma arvan, et tean, missugune klient võttis viimase varastatud kampsuni. Juriidikas olen juba nii kogenud, et nõustan tuttavaid, kes sama asja katsetavad.»
Väikeses poes ja südamlikumas õhkkonnas sulavad kliendid üles ja soovivad ka nõu, mis sobib ja kas ikka osta. Või et millist detaili kostüümile lisada. Kahjuks veel konkreetseid tellimusi vastu ei võeta. Küll aga kuulatakse ostja soovid hoolega ära: kui on uue kaubapartii järele minek, siis vaatavad toojad Helsingis kataloogidest, järsku on siiski soovitut ja nädala pärast saab klient teada, kas oli või mitte.
Kristel Nilp: «Üsna palju aega ja raha läheb selleks, et end kursis hoida uute moesuundadega ja suhelda firmadega messide vahendusel.» Poe sügavuses laual lebavad ajakirjad. Burda International, Voque, Look, Cosmopolitan.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
KARL TAKLAJA
Lihtsaim viis kergesti haigestuvatel inimestel on suurendada oma immuunsust on süüa vitamiine, soovitavad arstid.
Vitamiinid on eluliselt tähtsad, suure bioloogilise aktiivsusega orgaanilised ained, mida organism vajab väikestes kogustes. Teatakse 50 erinevat vitamiini, inimene vajab neist 26. Kui mujal maailmas on vitamiiniäri suur ja vitamiinide tarbimine väga levinud, siis Eestis on stardijoon äsja seljataha jäetud. Ka siinne vitamiini tarbimine on muutunud populaarsemaks ja äri on elavnenud, kuid arenguruumi on veel palju, kinnitavad vitamiinide maaletoojad.
Vitamiinide populaarsuse lähima näitena võib tuua naaberriigi Soome. Medikamentide hulgimüügifirma Medipharm juhataja Aare Järvelaiu sõnul tekitavad Tallinna vitamiinimüüjaile käivet eelkõige soomlased. Soome tagasi viiakse Järvelaiu sõnul reeglina Soome enda tooteid, nagu see on ka toidukaupade puhul, mis naaberriigi ekspordipoliitika tõttu on siinpool lahte poole odavamad.
Ameerika ühe suurima vitamiinivalmistaja «Vitamin Poweri» esindaja dr. Sulev Nõmmanni kinnitusel asuvad maailma suurimad vitamiinide tootjad ja tarbijad Ameerika Ühendriikides. Laia tarbijaskonna tõttu on Nõmmanni väitel USA vitamiinid ühed odavamad ja kvaliteetsemad, seda ka Eestis, märkis ta.
Vajadus vitamiinide järele on Eesti jaheda kliima tõttu suurem kui lõunapoolsetes maades. Põhiline vitamiinide müügi hooaeg algabki novembris ja hakkab vähenema alates aprillist, märkis Järvelaid. Tema väitel ei ole vitamiinid ammu enam mingid kibedad tabletid nagu varem. Tänapäeva vitamiinid on väga hea maitsega, kinnitas ta. Vitamiinide valik Eesti apteekides on juba piisavalt suur. Kõigil vitamiinide maaletoojail on keskmiselt poolsada erinevat sorti toodet pakkuda. Proviisor Kati Raiki kinnitusel suurendab pideva stressi seisund vitamiinide vajadust märgatavalt. Ilmtingimata tuleb Raiki sõnul vitamiine süüa last ootavatel naistel. Spetsiaalsed vitamiinid annavad emale suurema garantii, et laps tuleb tervem, nentis ta. Kõige populaarsemad ja universaalsemad ning kõige ostetavamad on multivitamiinid. Doktor Anu Adermanni kinnitusel ei ole looduslikel ja sünteetilistel vitamiinidel olulist vahet, nad on identse struktuuriga. Järvelaiu arvates suureneks vitamiinide tarbimine, kui neid oleks võimalik poest osta.
Eestis kuuluvad vitamiinid ravimite nimekirja, mujal maailmas on nad klassifitseeritud kui toidulisad ehk nn. loodustooted, mida võib müüa kõikjal seal, kus võib müüa ka toitu.
Doktor Adermanni kinnitusel on vitamiinid vajalikud igas eas ja neid ei saa millegagi asendada. Eakamad inimesed vajavad vitamiine rohkem, kuna nende omastatavus organismis halveneb. Meie kliima vaheldusrikkus ja lühike, mõni kuu kestev suvi ja pikk sügistalvine aeg tingib hüpovitaminoosi tekke.
Vitamiinivaegus kujuneb välja pikkamööda ja jääb esialgu märkamatuks, sest teatud aja jooksul on organism võimeline kompenseerima vitamiinide vajakajäämist.
Üks esimesi hüpovitaminoosi ilminguid on kiire väsimine.
Kevadist hüpovitaminoosi ei põhjusta ainult C-vitamiini puudus, vaid paljude vitamiinide puudus. Toniseerivalt mõjub kompleksvitamiinide kuur pluss mikroelemendid, nentis ta.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
VELLY ROOTS
Parim sünnipäevakink asutusele, kel oma olemasolu vältel on tulnud pidevalt ühest ajutisest kodust teise kolida, on kahtlemata oma maja. Olgu küll, et Vene mereväele kuulunud kunagises vanglahoones remont veel käib.
Ehitisele Ristiku tänava lõpus jäi EFA pilk peatuma ja hakkas seda endale taotlema juba siis, kui mereväeosa veel sees paiknes. EFA peafondihoidja Pearu Trombergi sõnutsi pidas EFA sealse juhtkonnaga läbirääkimisi, kes lubas hoone üle anda niisuguses korras nagu see parajasti oli, kuigi Moskvast olevat tulnud korraldus võimalikult palju kaasa viia või siis tarvitamiskõlbmatuks teha. Oma lubadust mereväelased ka pidasid, andes maja üle tervete uste, akende ja kõige muuga. Hoonet ümbritsev krunt on küllalt suur, et seal saaks ka tulevikus juurdeehitisi teha.
18. jaanuaril korraldas Eesti Filmiarhiiv Tallinna Kinomajas oma 25. aastapäeva puhul konverentsi.
Ettekannetega esinesid EFA teadustöötajad. Direktor Harald Raudi meenutas, et 1937. aastal kohustati Riigiarhiivi alustama filmi- ja fotomaterjalide kogumist. Eesti Kultuurfilmiga sõlmiti leping ja võeti üle 5000 meetrit filmi. 1941. aastal läksid Eesti Kultuurfilmi negatiivid suures osas kahjuks kaduma. Lõpetati ka Eesti jooksva sündmustiku kroonika koostamine, millega seni arhiivi fotofondi oli täiendatud.
Pärast sõda jätkati fondide komplekteerimist, kuigi nende kasutamine oli salastatuse tõttu äärmiselt piiratud.
Eesti rahvusliku televisiooni arenedes muutus järjest elavamaks nii fondide komplekteerimine kui ka kasutamine. Iseseisev Eesti Filmiarhiiv, tol ajal siis ENSV Filmi-, Foto- ja Fonodokumentide Riiklik Keskarhiiv loodi 1. jaanuaril 1971. Sel ajal oli säilitamisel 600 000 meetrit filme, ligi 90 000 fotot ja 350 albumit. 1980. aastatel oli arhiiv sunnitud kas tervikuna või ka osakonniti kaheksa korda kolima, kusjuures hoidlad paiknesid sageli elumajades, keldrites, kuurides, lennuväe angaarides jne. Praegu on arhiivis 14 774 säilitusühikut filme, 242 000 fotot, 7100 fonodokumenti, 160 videofilmi. Nooremteadur Meriko Jürjo andmeil pärineb 1941 -1944 filmikroonika enamik kahest allikast - Kanada eestlase Elmo Luugi erakogust ja Läti Riiklikust Keskarhiivist. Saksa Ostland Filmi peakontor asus Riias, selle arhiivis säilinud Eestit puudutavad filmidokumendid anti üle ENSV Keskarhiivi filmi- ja fotoosakonnale. Elmo Luugi filmikroonika on kogutud mitmest allikast Euroopas ja Ameerikas.
Suulistel andmetel on 1952. - 1953. aastal Moskva korraldusel hävitatud teatud hulk ENSV ORKA filmi- ja fotoosakonnale üle antud Eestis säilinud kinokroonikat. Saksa filmikroonika kogus on mõned terviklikud nädalaringvaated «Die Deutsche Wochenschau», enamik aga filmoteegi materjali. Sõjategevuse kõrval on jäädvustatud ka tollane eluolu. On kaadreid rüütliristi kavaleri Alfons Rebase vastuvõtust Kadrioru lossis, Litzmanni ringkäigust mööda purustatud Harju tänavat pärast 9. märtsi pommitamist, lahingutest Sevastoopoli vallutamisel, kindral Rommeli väegrupi tegevusest Põhja-Aafrikas, teise rinde avamise järgsetest lahingutest Põhja-Prantsusmaal jne.
Et originaaldokumentatsiooni ega montaazhilehti pole säilinud, tuleb see töö EFAl teha, et see unikaalne materjal kataloogidesse ja filmidokumentide teatmikku sisestada. Teadusdirektor Ivi Tominga andmetel on EFA komplekteerimisallikate nimekirjas kolmekümne seitsmest asutuse arhiivist eraaktsiaseltse 21.
Nendega, kes varem olid riigiasutused, on sidemed säilinud. Filmimaxi andmetel tegutses 1993. aastal Eestis 49 video- ja filmistuudiot. Kui palju neist tänaseks tegutseb ja kas nende toodang on ka 50 aasta pärast kättesaadav, nii nagu Eesti Kultuurfilmi oma täna, pole teada.
Paradoksaalsel kombel on infosulg tekkinud 1990. aastate algusest, sest Eestis puudub arhiivindust reguleeriv seadus. Eraomanikku ei saa ju sundida oma toodangut riiklikuks säilitamiseks üle andma. EFA pakub lahendusena lepingu sõlmimist tootjate ja arhiivi vahel, mis sätestaks vastuvõtu korra, tingimused ja kahepoolsed kohustused. Audiovisuaalse dokumendi säilimine oleks spetsiifilistes hoiutingimustes tagatud ning arhiivi teatmesüsteemides osalemine tooks kaasa laiema infolevi.
Filmi- ja fotokogude kasutamine elavnes eriti tormiliselt 1987. aastast alates, kui pääs kogude juurde muutus järjest vabamaks. Selle ajani oli ennesõjaaegsetest kogudest suletud kõik riigivõimu- ja valitsusasutustega seonduv, riigitegelasi, kaitseväge, Kaitseliitu, naiskodukaitset, Vabadussõda, Saksa okupatsiooni jne. puudutav materjal.
EFA vanemmetoodik Kanni Sotsilovski märkis, et ainuüksi 1989. aastal laenutati üle 2500 karbi filme, mis tutvustas Eesti Vabariigi sünni- ja arengulugu.
EFA kogusid on agaralt kasutanud ETV, Tallinnfilmi ja muud filmi- ning videostuudiod, ajakirjandus, muuseumid, kirjastused, teadusasutused, koolid jne. Konverentsi lõpul nautis publik merega seotud tõsielufilme alates Konstantin Märska ja lõpetades Mark Soosaare toodanguga. Nende kõrval oli kurbnaljakas vaadata Semjon Shkolnikovi 1953. aastal tehtud filmi Pärnu kalurikolhoosist oma hurraaoptimismiga: kalurite elu eest tormisel merel hoolitseb kindlalt suur NSVL!
EFA arvukate õnnitlejate seas olid ka Läti, Leedu ja Soome filmiarhiivide juhtivtöötajad. Eesti Ajalooarhiiv aga kinkis EFAle kaitseingli, kes tema sünge minevikuga uues kodus kõik pahad vaimud minema peletaks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
KRISTIINA KRUUSEMENT
Tihe kontroll selle üle, mida me sööme, joome ja sisse hingame, peaks jaotuma analüüse teostavate laborite ja kontrollifunktsiooni täitvate riigiametite ja inspektsioonide vahel. Probleemiks on praegu laborid. Riik üritab kogu laborite süsteemi reorganiseerida ja Euroopa Liidus aktsepteeritavaga kooskõlla viia. Üks kesksemaid on tipptehnikaga varustatud Eesti Keskkonnauuringute Kesklabor Tallinnas. Keskkonnauuringute kesklabori direktor Enn Otsa demonstreerib uhkusega eelmisel aastal hangitud Ameerika firma Varian kromotomass-spektromeetrit, mis võimaldab kiiresti määrata õhus, vees, pinnases või elusorganismides leiduvaid toksilisi ja muid ühendeid. Seade sai hangitud eeskätt Vene sõjaväe poolt maha jäetud nii tünnides olevate kui ka juba pinnasesse maha valatud kemikaalide määramiseks. Kromotomass-spektromeeter osutus sageli ilma markeeringuta vaatides vedelike, aga ka pinnasereostuse korral ainsaks abiliseks: aparaadi mällu on fikseeritud ligi 75 000 nüüdisajal teadusele tuntud keemilist ühendit ja neid suudab aparaat aine kõigis olekutes määrata. Ühe näitena kesklabori tööst tõi Otsa Keila-Joa endises Vene raketibaasis avastatud reostuse, kus põhjavette oli sattunud üsna suures koguses, 10 kuni 15 tonni, raketikütuse küllalt toksilist ja kantserogeenset komponenti, nn. samiini. Kromotomass-spektromeetri abil jälgis kesklabor täpselt, kuhu ja kui kaugele oli põhjavee reostus levinud. Praegu võib labori analüüside põhjal täiesti kindlalt väita, et ei Keila-Joa ega ümberkaudsete suvilakooperatiivide kaevudes seda toksilist ainet ei ole.
Keskkonnareostuste määramise kõrval tellitakse kesklaborilt ka import- ja kohalike toiduainete analüüse. Juba paar aastat on tekitanud suuri küsitavusi Eestisse sisse veetava alkoholi kvaliteet. Kesklaboris gaaskromatograafi abil tehtud põhjalike uuringute tulemusel ilmnes, et ligi kolmandik Eestis turustatud importkonjakist oli võltsitud.
Ent Otsa rõhutab, et toiduainete massiline analüüsimine ei ole keskkonnauuringute kesklabori põhiülesanne. See võetakse ette ainult siis, kui tavalised toidulaborid sellega hakkama ei saa ja kui on vaja määrata mitmesuguste jääkainete, raskemetallide, toksiliste dioksiinide ja kloororgaaniliste ühendite võimalikku sisaldust toiduainetes, alkoholis ja joogivees. Tallinna joogivee kvaliteeti uurib keskkonnauuringute kesklabor suhteliselt vähe, sest Otsa sõnul pole selles osas suuri probleeme. Pealegi analüüsitakse pealinna joogivett iga päev Tallinna Veepuhastusjaama Järvevana tee laboris. Aluseks on Eesti joogivee standard, mis on koostatud vastavalt ülemaailmse tervishoiuorganisatsiooni (WHO) soovitustele ja lähtudes Eesti konkreetsetest võimalustest.
Standard fikseerib toksiliste ja muude ohtlike ainete piirmäära, mida veevõrku lastav vesi ei tohi ületada. Veepuhastusjaam ehk veetootja analüüsib ise oma toodangut ehk tallinlaste joogivee kvaliteeti. Enn Otsa kinnitust mööda ebakvaliteetset vett veepuhastusjaamast välja ei lähe.
Otsa eitas võimalust, et tegu võiks olla veetootja diktaadiga, kes ise toodab, ise kontrollib ja osaleb ka standardi väljatöötamisel. Kuid ta tuletas meelde nõukogudeaegseid joogiveestandardeid, mis olid kvaliteedi suhtes erakordselt ranged. Koguni nii ranged, et neid polnud võimalik tegelikkuses iga kord täiel määral täita. Nüüd on joogiveekomponentide piirnormid mõnes osas leebemad, järeleandlikumad kui varem ning rõhk on hoopis standardi järgitavusel. Igal juhul ei pelga keemiakandidaat Otsa ka ise Tallinna kraanivett juua. Piirnorme on leevendatud ka Tallinna õhupuhtuse osas, mille sissehingamisest ükski pealinlane paraku ei pääse. Järeleandmistest hoolimata on eriti kesklinna õhusaastatus Tallinna kõige suurem keskkonnakaitseline probleem. Kesklabori automaatmõõturitega vaatluspunktid on üles seatud kesklinna, Koplisse ja Lasnamäele. Pidev ülevaade õhu SO2, NOx, raskemetallide ja osoonisisaldusest jõuab vaatluspunktidest modemside kaudu nii kesklabori teadlaste kui linna keskkonnaameti õhuspetsialistide lauale.
Praegu on Tallinnas koostöös Rootsi spetsialistidega juurutamisel süsteem, kus lisaks teadetele õhu saastatuse astme kohta jõuab linnaametnikeni kiire ja adekvaatne info ka muude parameetrite, nagu transpordikoormuse, liiklusummikute ja meteoroloogiliste olude kohta. See aitab kiiresti probleemse paiga - ristmiku või magistraali - üles leida ja anda soovitused optimaalseks lahenduseks. Edasi järgnevad konkreetsed korraldused, näiteks bussiparkidele liikluse ümberkorraldamiseks ja nõuanded linnakodanikele, eriti saastunud õhuga tänavate ja kvartalite vältimiseks.
Teadaolevalt on kõige suurema liiklustihedusega paik Tallinnas praegu Viru hotelli ümbrus. Tuulevaiksete ja uduste ilmade korral tekib madalates õhukihtides inversioon, mistõttu jalakäijatel oleks tark seda kanti uduste ilmade aegu vältida.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
KARL TAKLAJA
Tallinna linnavolikogu kehtestas 30. novembril 1995. aastal ühe kohaliku maksuna reklaamimaksu. Nüüd on linnavalitsus välja töötanud reeglid maksu kogumise ja reklaami paigaldamise kohta.
Tallinna linnavalitsus võttis möödunud nädala viimasel tööpäeval vastu eeskirja, millega reguleeritakse välireklaami paigaldamise taotluste esitamist, läbivaatamist ning reklaamilubade väljastamist.
Reklaamimaksu rakendamise vastu seisavad aga suuri välireklaamipindu omavad või vahendavad firmad, kes taotlevad reklaamimaksu määra alandamist ja maksu kehtestamise tähtaja edasi lükkamist.
Ettevõtjate esindajad põhjendavad oma nõudmisi sellega, et firmad pole arvestanud oma eelarvesse ootamatult kehtestatud kahekordse reklaamimaksu määraga, mille tõttu ei olda valmis seda nii kiiresti tasuma.
Reklaamiagentuuride kinnitusel kaasneb sellega palju paberitööd. Ümber tuleb teha kõik varem sõlmitud lepingud välireklaami osas.
Linn tahab teenida
Linnavalitsuse eeskirja kohaselt tuleb taotlus reklaami paigutamiseks esitada linnaosa valitsusele. Reklaamiluba väljastatakse üheks aastaks ning seda on võimalik soovi korral pikendada. Reklaami paigaldamiseks esitatav taotlus peab sisaldama reklaami kavandit, kinnituskonstruktsiooni projekti, reklaami paigaldamise asukoha kooskõlastust ja eksponeerimise aega.
Kui on soov paigutada reklaam ühissõidukile, tuleb pöörduda Tallinna Transpordiameti poole. Ühtlasi tuleb esitada taotlus, kus on näidatud reklaami paigaldus ühissõiduki pinnalaotusel, ühissõiduki registreerimisnumber, kooskõlastus ühissõiduki omaniku või valdajaga ja aeg, kui kaua soovitakse reklaami eksponeerida.
Tallinna linnaosade valitsused või transpordiamet on lubanud, et vaatavad taotlused läbi 10 ööpäeva jooksul ning annavad välja reklaamiloa. Juhul kui reklaam kuulub maksustamisele linnavolikogu poolt kehtestatud korras, esitatakse reklaamiloa saajale arve reklaamimaksu tasumiseks.
Reklaamiloa väljaandmisest võidakse keelduda juhul, kui varem on esitatud taotlus samale kohale reklaami paigaldamiseks või reklaamikavand ei vasta headele tavadele ning moraalinormidele.
Välireklaami jaoks mõeldud vahendid suunatakse mujale
Reklaamifirmade kinnitusel on reklaamimaksu üle poolt ja vastu targutamine suhteliselt mõttetu tegevus. Sest tegelikult tuleb järjekordselt tunnistada Tallinna võimurite juhmust ja lühinägelikkust, kuna vastukaaluks kaelanööriva maksu kehtestamisele suunavad reklaamiandjad oma algselt välireklaamile planeeritud raha trükipressi ja elektroonilisse meediasse ning linnal jääb oodatud tulu saamata.
Ühe pealinna reklaamifirma mänedzheri Vello Paadi väitel ei ole reklaamifirmade asi arvustada linna finantside planeerimist. Paadi kinnitusel oleks siiski olnud otstarbekam pisut proportsionaalselt kergitada kõiki seadusega lubatud üheksat kohalikku maksu, selle asemel, et lõppkokkuvõttes Tallinna välisilmet muuta igavamaks ja üksluisemaks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Nädala jooksul sai Tallinna politsei juhtimiskeskus 1135 väljakutset, tabati 2400 haldusõigusrikkujat, neist 2144 liikluseeskirjade rikkujat, 39 pisihuligaani, 37 pisivarast ja 185 joodikut. Lisaks neile toimetati politseijaoskondadesse 325 isikut, neist osutus tagaotsitavateks 42 ning äsja sooritatud kuritegudes kahtlustatavateks 49. 10.50 sai politsei väljakutse kesklinna Raua 32 korterisse, kust oli äsja haiglasse operatsioonile viidud noahaavaga 53-aastane naine. Naise 58-aastane meessõber Endel väitis, et tema koorinud sama päeva öösel kell 3 kartuleid, kui kööki tulnud naine tema käes oleva noa otsa kukkus. Kiirabi kutsusid hommikul naabrid. Naine tunnistas peale lõikust, et Endel oli teda peksnud ja pussitanud; politsei pani mehe trellide taha.
14.00 paiku helistati uksekella Lasnamäel Võru 8 ühe korteri ukse taga, üksi kodus olnud 13-aastaselt neiult küsiti venda. Laps vastas, et venda pole kodus, seepeale paluti tal vennale kiri üle anda. Ukse avanud tüdruk lükati vannituppa, ta käed seoti kinni. Poole tunni pärast lahkunud 17-18-aastased röövlid viisid kaasa audio- ja videotehnikat ning väärisesemeid 20 000 krooni väärtuses.
17.50 tungisid Västriku 6/10 asuvasse aktsiaseltsi kaks maskides meest, kes püstolitaoliste esemetega ähvardades viisid ära kompuutri, kontori- ja audio-videotehnikat.
Röövleid otsib Lilleküla politsei.
17.30-18.00 viidi Liivalaia 25 maja kõrvalt tumesinine Audi-90 numbriga 928 AIP. Autosse jäid masina- ja autojuhi dokumendid. Kahju 80 000 krooni. 8.23 sai Mustamäe politsei teate pommiähvardusest Vilde tee 62 asuvale 49. keskkoolile. Maja kontrolliti koostöös päästeametiga, pommi ei leitud.
11.30 kesklinnas Endla 31 maja trepikojas tulid 73-aastasele pensionärile kallale neli noorukit, kes peksid meest ja võtsid tema taskust ära korteri vahetusel saadud kompensatsiooni - raha 15 000 krooni ja 1000 USA dollarit.
18.50 helistati politseisse Vana-Lasnamäel Pallasti 33 asuvast ühiselamust, kus olevat laip. Kohapeal selgus, et surnud on 61-aastane peremees Anatoli. Tema elukaaslane ei osanud öelda, millal mees hinge heitis, kuid tundus, et see oli toimunud juba mitu päeva tagasi.
19.23 sai politsei juhtimiskeskus teate pommiähvardusest kesklinnas Veerenni 24 asuvast ASist Baltika. Samasse kohta helistatud kaks korda ka eelmisel päeval, ähvardajaks tüdruku- ja poisihääled. Kell 20.15 maja läbiotsimine lõpetati, pommi ei leitud.
22.30 tulid Mustamäel Kadaka tee 169 korterisse kuus tundmatut, kes pressisid ähvardustega 26-aastaselt mehelt välja 100 000 krooni. Peale seda viidi mees autoga Kadaka tee 66B asuva EK tankla juurde, kus ta peksti läbi. Politsei tabas peagi kuriteos kahtlustatavatena 25-aastase Vladimiri, 26-aastase Andrei, 23-aastase Juri, 23-aastase Stanislavi ja 26-aastase Andrei. Ööl vastu 17. jaanuari murti ukseluku lõhkumise teel sisse kaubabussi Fiat Ducato, mis seisis Nõmmel Külmallika 14 maja ees. Minema viidi mitmesuguseid tööriistu ja seadmeid kokku 100 000 krooni eest.
1.37 sai politsei juhtimiskeskus teate tulekahjust Juhkentali 44, kus oli leekides pooleldi mahajäetud kahekorruselise puumaja ülakorruse koridor ja tuba. Liikluspolitsei sulges koheselt liikluse ja alustati kustutustöid. Põletushaavadega pääses majast pensioniealine endine tuletõrjuja, vingumürgitusega toodi samast välja 45- ja 48-aastased Osvald ja Regina. Enne reanimobiili saabumist püüdsid ohvreid kõigi vajalike abivahenditega elustada lisaks parameedikutele ka kodukaitse patrulli EXI-34 liikmed ja liikluspolitsei töötajad. Meedikute saabudes konstateeriti ohvrite surm. Tuletõrjujad oletavad põlengu tekkepõhjusena süütamist.
15.30 sisenesid aktsiaseltsile kuuluvasse poodi Paljassaare 17 kaks noorukit, lõid 27-aastast naismüüjat rusikaga näkku ning lahkusid koos 6400 krooni suuruse päevakassaga.
17.00 murti majavaldaja ja politsei juuresolekul lahti uks Koidu 53 maja ühel korteril, mille peremeest polnud nähtud detsembrikuust saadik. Magamistoast voodi kõrvalt leiti 49-aastase peremehe Viktori surnukeha haavaga kuklas.
21.40 avastas 49-aastane mees Villardi 6 maja ühes korteris, et üks mees on oraalses suguühtes tema 5-aastase tütrega. Politseipatrull sai lapserüvetaja kohapeal kätte ja toimetas kesklinna politseisse. Seal selgus, et 41-aastane Olaf on varasemate tegude eest tagaotsitav alates 1994. aastast.
22.15 sai politsei teate noaga suskamisest Tuisu 2a, kust kiirabi viis lõikusele 50-aastase mehe. Politseil tuli koos noaga enesele «külla» toimetada 68-aastane purjus vanainimene Pjotr, kes teiste joomakaaslaste sõnul sõbrameest väitsega löönud. Ööl vastu 18. jaanuari murti sisse kontoritesse Nõmmel Võidu 16 majas. Aknaklaasi lõhkunud vargad viisid aktsiaseltsist 10 000 FIMi, 10 000 krooni ja mitmesuguseid esemeid kokku 58 050 krooni eest. Teise kannatanu, jalgpalliliidu tubadest võeti kaasa 950 krooni, dresse, jalgpallisaapaid, raadiosaatja ja diktofon kokku 44 176 krooni väärtuses. Sportlikke vargaid otsib Nõmme politsei.
00.15 - 5.30 murdis Akadeemia tee 38 asuvasse ühiselamutuppa sisse 27-aastane Gennadi. Samal päeval kriminaalpolitsei poolt tabatud mehelt on osa varastatud asjadest tagasi saadud, kahtlustatav on vahi all.
1.30 löödi korteri välisuks maha Kalamajas Niine 1 elava turvafirma juhi eluasemel. Samas sisenenud kaks kurja meest nõudsid noaga ähvardades «raha ja teisi väärtuslikke esemeid». Peale väiksema summa saamist võtsid venekeelsed kollid kaasa ka pudeli viina. Peremees jäeti maha käest haavatuna ja 539 krooni vaesemana.
6.05 toimetati läbiva kuulihaavaga labakäes haiglasse 33-aastane Pelgulinnas Sõle 16 asuvas kioskis tööl olnud mees. Kell 5.20 tulid kioski juurde kaks umbes 20-aastast venekeelset võõrast, kes nõudsid relvaga ähvardades raha. Pärast keeldumist tulistati kolm lasku, tabamuse saanud müüja viskas röövlitele 600 krooni ning põgenes.
11.05 ärandati «Lasnamäe» kaupluse juurest Pae tänavast must VAZ 2109 transiitnumbriga AB 6672. Autosse jäid omaniku ja masina dokumendid ja raha. Kogukahju 57 000 krooni.
11.10 sisenesid aktsiaseltsi poodi Lasnamäel Punane 33 kaks vene keelt rääkivat meest. Samal ajal, kui üks sisseoste tegi, hüppas teine üle leti ja tungis 55-aastasele meesmüüjale kallale. Kahekesi tirisid röövlid põrandale paisatud ohvri taharuumi diivanile, sidusid ta kinni ning nõudsid seifi võtit. Kuna müüja oli samu 25-28-aastaseid mehi ka varem poes näinud ja nood tundusid kahtlastena, oli ta igaks juhuks käeulatusse pannud seifis olnud püstoli Glock. Kui röövlid raha otsimisega tegelesid, õnnestus tal käed vabastada, relv haarata ja neli lasku laua taga istuva kurjategija suunas tulistada. Nood põgenesid, võttes kaasa 400 krooni, kaupmehe relva ning jättes maha verejälgi. Röövleid otsib prefektuuri kriminaalpolitsei. 16.06 sai politsei teate Vana-Lasnamäel Pallasti 33 asuva ühiselamu toast leitud lagunemistunnustega laibast. 61-aastast Jevgeniat nägi viimati elusana tema elukaaslane Leonti 16. jaanuaril, kui koos visati viina ja Jevgenia Leonti silme all lumehange kukkus. Kaaslanna surmast sai mees aimu alles kolm päeva hiljem kainemana ärgates.
19.33 sai politsei juhtimiskeskus teate pommiähvardusest kesklinnas Gonsiori 38 asuvale Kadrioru keskkoolile. Kümmekond minutit varem päästeametisse helistanud vene keelt kõnelev mees oli öelnud, et majas on pomm. Politsei ja päästeamet kontrollisid maja üle, midagi ei leitud.
23.50 kutsus kesklinnas Mere puiesteel asuva Vene kultuurikeskuse juures umbes 45-aastane ühe jalaga mees samas vanuses naist õhtust sööma. Koos mindi Mere puiestee 6 korterisse, kus lõbutses purjus seltskond. Naist sunniti viina jooma ning teda peksti ja vägistati mitme mehe poolt. Ohver lasti vabaks alles järgmisel õhtul kell 18, kui ta tugevas alkoholijoobes politseijaoskonda tuli. Politseipatrullid tõid tema avaldusest lähtudes samast korterist jaoskonda ühe jalaga ja elukohata Afganistani-veterani 43-aastase Sergei ning tema kambajõmmid 23-aastase Aleksandri, 38-aastase Anatoli ja 26-aastase Olegi. Korter, milles orgia toimus, kuulub end alates 13. detsembrist politsei eest varjavale 33-aastasele Margaritale. 18.10 tabasid transpordipolitsei patrulli liikmed Kalamajas Telliskivi 57 maja ees kolm Eesti Raudtee töölist: 27-aastase töölise Jevgeni, 37-aastase rongikoostaja Vladimiri ja 30-aastase valvuri Heiki, kes tassisid Kopli kaubajaamas vagunitest varastatud nelja alumiiniumikangi kogukaaluga 120 kilogrammi. Mehed viidi koos asitõenditega jaoskonda seletusi andma.
22.20 kuulis kesklinnas Mardi 10 majas elav mees tugevat pauku koridoris. Avanud ukse, avastas ta, et tema ja naaberkorteri uksed olid bensiiniga üle piserdatud ja sama vedelikku leidus ka trepil. Esimesel korrusel põles pool ruutmeetrit põrandat, mille mees kahe pangetäie veega kustutas. Kaks nädalat varem vägistati kõrvalkorteris naine, varem oli samas majas tapetud ja keldrisse peidetud teinegi ohver
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1996