/nginx/o/2008/08/04/62540t1h5c0f.jpg)
Kuidas on võimalik, et Eestis ei varastata piimapukkidelt piimanõusid? Kuidas on võimalik, et alevike sööklates pakutav toit on nii maitsev, et seda võiks lõputult süüa? Niisugused pisiasjad panid Vene dissidendi ja kirjaniku Aleksandr Solženitsõni kuuekümnendate aastate Eestis sageli imestama. Oma Eesti sõprade truuduses oli ta aga juba ammu veendunud.
«Sel ajal oli ta Eestisse armunud,» meenutab Solženitsõni laagrikaaslase ja sõbra Arnold Susi (Otto Tiefi valitsuse haridusminister) tütar Heli Susi aastaid 1963–1967, mil kirjanik oli nende kodus sage külaline.
«Isegi Eesti loodus oli talle avastuslik. Aga ta tundis, et ka siinne rahvas toetas teda kogu südamest. Kõik olid valmis aitama. Ta uskus, et keegi ei reeda teda, et siin polegi KGBd. Pidime teda tõsiselt hoiatama, et ta oleks tagasihoidlikum.»
Sõprus Lubjanka kongis
Aleksandr Solženitsõn ja Arnold Susi kohtusid Lubjanka vanglas kongis number 53. Solženitsõn, kes oli arreteeritud Teise maailmasõja rindelt sõbrale saadetud erakirjas Stalini pihta tehtud märkuste eest, oli kõigest hoolimata jäänud marksistiks. Kuid kohtumine Eesti Vabariigi vangistatud ministriga muutis peagi tema vaateid.
«Isa nägi, et Solženitsõn võttis vastu kõik, mis isa talle Lääne demokraatiast rääkis,» meenutab Heli Susi oma isa mälestusi. «Marksistina uskus Solženitsõn, et Lääne demokraatlike riikide vahel on imperialistliku sõja puhkemine paratamatu. Aga isa seletas talle, et demokraatlikud riigid ei lähe kunagi üksteisele kallale.»
Kui Suside perekond viimaks vabanes, ütles Arnold: kui see venelasest suurtükiväelane laagris ellu jääb, siis me saame temast veel kuulda. Nii andeka ja geniaalse inimese puhul pole teistmoodi lihtsalt võimalik.
1962. aastal ilmus trükist Solženitsõni «Üks päev Ivan Denissovitši elus» ja ennustus saigi tõeks. Arnold Susi kirjutas Solženitsõnile, et ka tema on vangistusest eluga pääsenud, ja sai vaimustunud vastukirja. 1963. aastal saabus Solženitsõn esimest korda Tartusse ja astus sisse Suside korterisse Vabal tänaval.
«Noh, kuidas see sinu marksist siis nüüd on?» päris ikka veel umbusklik Heli pärast meeste taaskohtumist oma isalt.
«Ta on täiesti oma!» vastas Arnold.
Nõukogude oludes raputava teose avaldanud Solženitsõn oli üle kogu riigi saanud hulgaliselt vastukaja ning ka andmeid ja mälestusi Nõukogude repressiivsüsteemi olemusest. Marksisti silmad olid täielikult avanenud.
Esimest korda Eestisse tulles oli tal «Gulagi arhipelaagi» idee juba küps ning just Tartu-lähedases maalilises maakohas Vasulas, kuhu Susid olid talle Kopli-Märdi talus suvekodu muretsenud, asus kirjanik teost viimistlema. Solženitsõn oli veendunud, et tõe avalikustamine kurjuse impeeriumi kohta on talle jumala poolt antud ülesanne, ning ta asus seda teostama lummava energia ja sihikindlusega.
«Kuidas ta kõneles! See oli kiirtevihk, vulkaan, saluut! Ta lausa pritsis vaimukusi,» meenutab Heli Susi.
«Gulagi arhipelaagi» läänes ilmutamise eest Nõukogude Liidust väljasaatmisele määratud Solženitsõnit nägi Heli viimast korda 1973. aastal. «Heli, pole viga. Seisame veel kord koos Estonia kontserdisaali poodiumil. Ma tulen ja tervitan eesti rahvast vabaduse puhul,» ütles kirjanik hüvastijätuks.
Pagulus muutis kirjanikku
Paarkümmend aastat hiljem tuletas Heli Solženitsõnile saadetud kirjas seda lubadust meelde. Paraku kirjanik ei tulnud. «Tema tervis oli juba toona kehv,» on Susi mõistev, ent ei tee samas saladust, et nii mõneski kirjas Solženitsõnile väljendus ta viimase šovinistlike avalduste tõttu mehe aadressil üsna teravalt.
«Vene šovinistiks muutus ta Ameerikas. Sellisena, nagu meie teda mäletame, ta sealt tagasi ei tulnud,» ütleb Susi, seostades muutust Ameerika vene emigrantide mõju ning pagendatud kirjaniku kapseldumisega Vene ajalukku.
Ent mälestust Solženitsõni vaimustavast isikust see ei varjuta. «Oma 70. sünnipäeval ütles mu isa, et küll on hea, et 1944. aasta sügisel paat ei tulnud ja meil ei õnnestunud evakueeruda,» on Helil meeles. «Kaks asja kaalusid isa meelest üles 16 aastat laagrit ja asumist, mis talle osaks said. Esiteks see, et ta saab maetud Eesti mulda. Teiseks aga, et ta sai oma elus kaasa aidata Solženitsõni suure raamatu sünnile.»
/nginx/o/2013/09/05/2190605t1h6820.jpg)