Aktsiaselts TV 3 hakkab televisiooni tegema, Erastamisagentuur otsustas RAS Tarkoni likvideerida, Hinnatõusu saaks pehmendada

EPP ALATALU

Eile kirjutasid aktsiaseltsi TV 3 osanike kokkuleppele alla EVTV, investeerimisfondi Eesti Finantsinvest, Telemedia, AS Krenno ja Soome MTV esindajad. Üks võimalikke aktsionäre AS Paulig Balti loobus. AS TV 3 aktsiakapital on 5 miljonit krooni, esimese aasta investeerimisplaan 10 miljonit krooni.

AS TV 3 projektijuht Andres Jõesaar ütles, et nii ruttu kui võimalik loobuvad RTV ja EVTV oma litsentsist ja siis kuulutatakse välja uus konkurss ning TV 3 taotleb telelitsentsi endale. TV 3 esindajad uskusid, et litsentsil teisi taotlejaid ei ole. Aktsiaseltsi TV 3 põhikirjaline tegevus on teleprogrammi tegemine.

TV 3 programmi ja selle autoreid on Jõesaare sõnul veel vara avalikustada, kuid tema sõnul ootab televaatajaid helge valgus.

Programmitoimkonna juht Toomas Lepp ütles, et «programm tuleb vaatajale senisest ligemale, selleks kasutatakse auditooriumi uuringuid ja senist kogemust». Seadust täidetakse ja 20% programmist on omaloominguline, sümbioos kahel kanalil seni nähtust. Ladina-Ameerika seriaalid ei kao, kuid ka nende näitamises tulevad muutused.

Aktsionärid on senise EVTV poolt Kinnevik 42% ja investeerimisfond Eesti Finantsinvest 8% aktsiatega ning RTV poolt AS Telemedia 34%, Soome Mainos TV 6% ja AS Krenno 10% aktsiatega. Seni ei ole valitud aktsiaseltsi juhatuse esimeest, tegevdirektorit ega ka teleprogrammi juhti.

Aktsiakapitali 5 miljonist kroonist ja 10 miljonist kroonist investeeringutest peaks aktsionäride sõnul jaguma esimeseks aastaks. Aktsionäride kokkuleppes on kirjas ka investeeringute plaan teiseks ja kolmandaks tegevusaastaks, kuid seda summat ei avalikustata.

Toomas Lepa sõnul läheb aktsiaselts RTV likvideerimisele. EVTV osanikud on seni Rootsi Kinnevik 49% ja Viktor Siilatsi ning Andres Küngi ühisfirma Eesti Video. Siilats on loobunud EVTV juhatuse esimehe kohast. Andres Küng on Siilatsi sõnul endiselt EVTV juhatuse liige ja ta avaldas lootust, et Küng pääseb ka TV 3 juhatusse. Siilats on põhjendanud oma loobumist kahe telekanali ebasoodsa ühinemislepinguga ning saadete madala tasemega. Eile ütles Viktor Siilats, et võibolla tahab ta tulevikus mõne muu teleprojektiga tegelda.

AS Paulig Balti tegevdirektor Tiit Nuudi ütles «Postimehele», et nemad loobusid osalusest telekanalis, kuna nende põhiäri on ikkagi kohv, mitte televisioon.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

URMAS TOOMING, JAAN KELDER

Erastamisagentuuri nõukogu otsustas eile alustada poolteist aastat erastamisnimekirjas olnud aparaaditehase RAS Tarkon (endine Tartu Kontrollaparatuuritehas) likvideerimist.

Tarkoni likvideerimise peamise põhjusena nimetas erastamisagentuuri peadirektor Väino Sarnet asjaolu, et pole pakkumist, mis kataks kõik firma võlad. Otsus ei tähenda Sarneti sõnul firma kohest likvideerimist, sest likvideerimiskomisjon peab langetama otsuse, mis võimaldaks firmal võlgu maksimaalselt tasuda.

Tarkoni võlad on erastamisagentuuri andmetel 29 miljonit krooni. Tarkoni arendusdirektor Villu Ehrlich ütles «Postimehele», et need on riigivõlad.

Ehrlichi sõnul on firma viimase kahe aasta jooksul orienteerinud tootmise ümber lääne turule, valmistades allhanketöid Rootsi. Nn. mustade kastide tootmine Vene lennukiehitajatele on lõppenud. Tarkon toodab ka kaarditaksofone. Mullu tehti neid 300, tänavu on Ehrlichi sõnul suusõnaline kokkulepe 400 taksofoni valmistamiseks. Sarneti väitel annab ka taksofonide tootmine kahjumit.

Sarnet ütles, et erastamisagentuuri moodustatav likvideermiskomisjon peab otsustama, kas kuulutada välja Tarkoni pankrot või leida mõni muu lahendus firmat likvideerida. «Buldooserit arvatavasti siiski ei tule,» tõdes Ehrlich.

Sarneti sõnul Tartu linn Tarkoni vastu praegu mingit huvi tunne. Vahepeal soovis linn küll ettevõtet munitsipaliseerida, kuid see avaldus on tagasi võetud.

Tarkoni müügikäive oli 1993. aastal 43 miljonit krooni, 1994. ja 1995. aastal 25 miljonit krooni.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ENNO TAMMER

Riigikogu maaelukomisjoni esimees, valitsusliitu kuuluva Maarahva Ühenduse liige Ants Käärma tunnistas «Postimehele», et tõenäoliselt leiva ja liha hinna tõus jätkub, kuid olevat võimalusi hinna tõusu pehmendamiseks.

Jäi meelde, et seoses leiva hinna tõstmisega moodustas KMÜ mingi toimkonna tausta selgitamiseks. Pole selle tegevusest midagi kuulnud.

Oleme teemat arutanud paaril korral.

Kes on meie?

Põhiliselt Maarahva Ühenduse kolm fraktsiooni: Maarahva Erakond ja Põllumeeste Kogu, Maaliit. Ka Pensionäride ja Perede liit, nemad pisut tagasihoidlikumalt.

Millistele järeldustele olete jõudnud?

Kui leiva hinnast rääkida, siis selle tõusul on mitmeid põhjusi. Üks on kindlasti tooraine hinna tõus maailma turul. See on päris loomulik protsess.

Meie arutasime olukorda pigem sellest vaatevinklist, kuidas stabiliseerida turgu tarbija jaoks, et talle ei oleks sellised hinna kõikumised nii tapvad.

Kuidas siis?

Üheks meetmeks võiks olla ühe osa riigireservi vilja müük niisuguse hinnaga, nagu omanik ehk siis riik otsustab. Seeläbi võiks pidurdada tooraine hinna tõusu.

Müüa tuleb seda riigireservi vilja niikuinii. Sest üks osa, umbes 16 tonni rukist ja 3 tonni nisu peaks välja vahetatama niikuinii lähemate kuude jooksul. Seda põhjusel, et lõpeb säilimis-aeg, vilja kvaliteet langeb ning riigil ei ole peatselt enam võimalik seda vilja toiduks kasutada. Nii annaks praegu veel seda vilja kasutada hindade stabiliseerimiseks.

Mida veel?

Meie arvates teine abinõu on viljakasvatajatega eellepingute sõlmimine. Siiani ja ilmselt ka järgmise aasta jooksul on kodumaine toiduteravili siiski odavam kui maailmaturul saada olev. See tähendabki, et võiks kodumaiste viljakasvatajatega praegu sõlmida eellepingud, kus kirjas kogus ja orienteeriv kokkuostuhind. Ma mõtlen ostmist riigireservi.

Ja see kokkuleppimine peaks juhtuma suhteliselt kohe?

Jah. See annaks viljakasvatajale märku, et ta saab lepingu mahus oma toodangust lahti. Ja tuleks ka avansseerida seda viljakasvatajat. Loomulikult peab riik välja valima usaldusväärsed viljakasvatajad, kes on suutelised tagama ka lepingute täitmise.

Osa on külvanud juba möödunud sügisel. Nii et selles osas võiks teha lepinguid. Aga ka selles osas, mida kevadel külvatakse. Muidugi tuleb see mehhanism korralikult läbi mõelda, mitte uisapäisa kõigile raha kätte jagada.

Kaks võimalust. On see kõik, mida valitsusliidu põllumeestest analüütikud välja pakuvad?

Üks võimalus võiks olla - aga see ei ole põllumeeste rida, see on pigem tarbija poole pealt mõelduna - , võimaldada jahuveskitele krediiti.

Need saaksid praeguse hinnaga osta mingi koguse toiduvilja sisse. Sest meie prognooside kohaselt tõuseb vilja hind veelgi kuni maikuuni vähemalt. Võib ju ka mitte teha sellist otsust, kuid lisandub nii või teisiti teine moment, et hakkab tõusma liha hind.

Rõõmusõnum liha hinna tõusust on juba rahvale saadetud.

Liha hind kindlasti tõuseb ja meie arvame, et väga oluliselt. Ja tõuseb seetõttu, et lihakogus lihtsalt väheneb. Praegu viiakse juba väga alakaalulisi sigu ära, sest ei ole sööta.

Meie hinnangul võiks neile seakasvatajatele anda mingitki sooduskrediiti, et nad saaksid praegu veel suhteliselt normaalse, küllalt kõrge, kuid enam-vähem vastuvõetava hinnaga osta söödavilja ning kasvatada oma sead ikkagi täiskasvanuks.

Nii ei tekiks järsku lihapuudust ning see tähendab, et ei tõuseks ka hind nii väga ja järsku.

Te ennustate liha puudust?

Ei, puudust loomulikult ei tule. Kuid eks siis tule sisse jällegi kallim liha.

Kui analüüsida ja võrrelda Eesti hindu nende piirkondade hindadega, kust tõenäoliselt liha hakkab sisse tulema, siis neis piirkondades on hinnad ikkagi pea kolmandiku võrra kallimad kui Eestis praegu liha eest makstakse. Mõtlen sealiha. Veiseliha vahe on kolmekordne.

Meie mõtted on selle kohta, kuidas tarbijale kuidagimoodi leevendada olukorda. Kas valitsus selle peale läheb, ma ei ole selles päris kindel.

Oleksin niikuinii küsinud, milline on selliste analüüside mõju tegelikkusele. Või on lihtsalt nii: valitsusliidu mehed käivad koos juttu vestmas ning teatavad, et on moodustatud see ja see toimkond?

Esitame oma ettepanekud nii koalitsioonile kui valitsusele. Kuid tundub, et selline analüüs ja mõtlemine on meie ühiskonnale praegu pisut võõras. Võibolla see muutub, ma ei tea. Teatud läbirääkimised sel teemal toimuvad. Ehk saab midagi selgemaks.

Tahaks aga üle rõhutada, et selle peale ei peakski nii palju mõtlema põllumehed. Sest võibolla just hinna tõus natuke leevendab nende põllumeeste olukorda, kes on suutnud tootmist säilitada. Sellised põllumehed kindlasti ei peaks selle eest nii väga võitlemagi.

Paraku on tarbijaid rohkem ja hinnatõusu teated hakkavad juba stressi tekitama.

Kahjuks küll. Ei saa märkimata jätta, et oma juttu oleme rääkinud vähemalt kolm aastat: nii juhtub, kui turg muutub ebastabiilseks. Ja nii see juhtuski. Leiva näite varal võiks nüüd õppida, et liha ja piimaga edaspidi ka nii ei juhtuks. Kuigi tundub, et õppimine käib väga raskelt.

Nii peaminister kui ka põllumajandusminister on viidanud võimalusele, et leivahinna tõstmise taga võib olla kartellilepe. Mida ütlevad Maarahva Ühenduse analüütikud?

Kas oli kartellilepe või mitte, seda ei saa nii kindlalt väita. Pealegi on tõusvad hinnad väga erinevad. Kartellilepe võib ju olla üheks põhjuseks, kuid see ei ole kindlasti hinnatõusu peamine põhjus.

Te olete kohtunud leivaliidu tegelastega.

Jah. Me leidsime, et nad tulid tegelikult leivahinna tõstmise kaudu välja siseturul olevate probleemidega.

Kahtlemata on leiva hind praegu kõige põletavam. Kuid tuletan meelde Rootsi tubakafirma käitumist, kui nad pandi võrdsesse seisu teistega. Just nimelt võrdsesse, mitte eelisseisu ega kehvemasse. Sel juhul olid nad kohe valmis katkestama kogu tegevuse.

Järelikult midagi õiget meie mõtte juures siseturu kaitsest ja korraldamisest ikkagi on. Kui ei taheta sellega üldse tegelda, siis läheb kõik nagu läheb.

Tarbijale läheb kõik ühtemoodi: hinnad tõusevad kiiremini kui palgad ning algab vanadest aegadest tuttav, riiki mitte just kaunistav kokkuostupaanika.

Leiva puhul oli tõesti märgata kokkuostu. Leiva puudust loomulikult ei ole karta. Hind, jah, võib tõusta veelgi.

Jätkuvalt ja jätkuvalt?

Kui vaadata pikemas perspektiivis, siis kindlasti. Kui räägime võrdsest seisust arenenud riikidega või maailmaturu hindadega, siis tuleb võrrelda ja midagi pole parata - lääneriikides on leiva hind meie omast umbes kaks korda kõrgem. Nähtavasti mingi ajavahemiku jooksul jõuame selle tasemenigi.

Teie hinnangul saaks riigi teatud suunatud sekkumisega hinna pidama.

Ei ole õige kasutada sõna «pidama». Kuid igal juhul oleks see üleminek aeglasem ja tarbijale mitte nii raske. On võimalik vähendada survet tarbija rahakotile.

Reformierakondlane Igor Gräzin on näinud lahendust viljabörsides.

Viljabörsid Ameerikas ja Londonis on ikkagi suured asjad. Eestis midagi börsiks nimetada võiks olla ülepakkumine, kuid mingi korrastatud tegevus teraviljaturul peaks tekkima ja olema.

Ja see tähendabki, et kasvatajal peab olema võimalus sõlmida eellepingud enne külvamist. Et ta teaks: suudan selle ja selle koguse, sellise ja sellise umbkaudse hinnaga maha müüa. Kui ta teab, siis ta kasvatab. Senine praktika näitab: kui ta seda ei tea, siis ta ka ei külva.

Kuidas te puhtkorralduslikult sellist mõtet ette kujutate?

Vastu võetud turukorralduse seadus sätestab sellise mõiste nagu põllumajandus-kaubanduskoda. Selle koja asutamisega põllumehed ja ühistumehed praegu tegelevad. Kojal on ette nähtud üks talitus, mis korraldab viljakasvajate ja vilja kokkuostjate või töötlejate vahel selliste lepingute sõlmimist.

See on kahepoolne protsess, mida ei saa ühele või teisele peale suruda, ning eeldab läbirääkimisi.

Aga kui tuleb ikaldus?

Ikalduse võimalus on alati.

Mujal maailmas on sellele mõeldes põllumajanduskultuuride kasvatamiseks eraldi kindlustussüsteem. Kuhu teevad nii viljakasvatajad ja teisedki põllumehed oma panuseid headel aastatel ning ka riik osaleb mingil moel. Kehval aastal leevendatakse selle kaudu ikalduse häda.

Meie ettekujutuse kohaselt tuleks Eestiski vastav kindlustussüsteem seadustada ja käima saada.

Kuivõrd leiva hinna tõusu võib olla põhjustatud asjaolu, et riik ei ole suutnud luua korralikku riigi reservi?

Ei usu üldse, et riigi reserv eriti oluliselt mõjutaks. Riigi reserv on suhteliselt väike. Praegu on vist selles vilja suurusjärgus nii 50 000 tonni ehk kolmandik aasta tarbest.

Kuid selle riigireservi kuuluva väljavahetuse korras äramüüdava vilja hinnaga võiks turgu ja hinda stabiliseerida.

Kolmandik aastast oleks siis kuidagi kindlustatud?

Kui on näha, et keegi vahendaja või hulgimüüja kruvib meeletult hinda üles, võiks riik panna mingi mõistliku hinnaga koguse müüki. Nii saaks hinnad alla suruda.

Teised riigid kasutavad seda. Eestis tundub aga takistavat kartus, et seda nimetataks sotsialismiks, ning sellisele võimalusele ei taheta mõeldagi. Kuid igal juhul on see turu mõjutamise ja stabiliseerimise vahend. Muidugi, riigi reserv on väike...

... ega tohi tühjaks saada.

Kindlasti ei tohi. Kuid mingi kindel vahetus peaks toimuma. Parem on enne vana vili maha müüa ning selle eest osta uus sisse.

Kui raha on palju, siis võib ka teistpidi: enne uus ja alles siis vana müüma.

Puhtteoreetiliselt: kas Eesti omad viljakasvatajad suudavad kindlustada Eesti vajaduse?

Toiduvilja osas kindlasti. Söödavilja osas siis, kui on välja kujunenud normaalne tootmise struktuur. Et liha- ja piimatootja saab ka oma toodangust enam-vähem normaalselt lahti enam-vähem normaalse hinnaga.

Kui aga liha ja piima eksportida, siis võib juhtuda, et ei jõuta nii palju söödavilja kasvatada.

See on ka puhtteoreetiline vastus. Inimesed ise külvavad, kasvatavad ja ise otsustavad. Nende otsustused sõltuvad küll üldisest poliitikast, kuid ka paljudest muudest teguritest.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1996