Päevatoimetaja:
Meinhard Pulk
Saada vihje

JÜRI JAANSON, isemeelne paadimees

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
VALERI MAKSIMOV

Eesti parim sportlane 1995 Jüri Jaanson (30) võttis intervjueerija vastu Tallinnas Magdaleena haigla palatis number 418 - kahetoalises erinumbris, omaette diivani, telefoni ja teleriga. «Näete, millise au vääriliseks peeti,» ütles kopsupõletikust paranev sõudja sisseastujale. Nähti ja ei imestatud. Küsiti tervise ja suusasaabaste (üks oli tal laual nagu katseeksemplar) kohta, saadi selgust, et haige pole «lootusetus» seisus. Võeti diktofon ja pandi suusasaapa kõrvale.

Kuidas tippsportlane haigeks jääb?

Pühapäeval tulin Hollandist. Esmaspäeval harjutasin, teisipäevane treening oleks võinud ära jääda. Mõistus ütles, et ei peaks minema, sest seisund oli kahtlane, hästi kahtlane. Aga vaidlesin endaga ja ei osanud ära põhjendada, miks ma ei peaks minema.

Oletatavasti jääb neid kordi järjest vähemaks, mil järeldub, et olete enda vastu eksinud.

Üldiselt küll. Aga see maailm on kõikuv ja hüppeline. Kui ikka kümme korda on hästi ja õigesti tunnetatud, siis üheteistkümnendal korral võid ka eksida. Arvates, et mis seal ikka tuleb. Ja lähedki üle piiri. See on mõnes mõttes paratamatu. Inimene jääb alati eksima. Kogemus on see, mis paneb paika eksimiste amplituudid.

Kas peate oma elukäiku käänuliseks või suhteliselt sirgjooneliseks?

Ilmselt on see väga käänuline. Seal on palju juhuslikkust. Käänuline on ta sellepärast, et pole olnud ees rada, mida mööda minna. Minu elu on kulgenud metsaradu mööda ekseldes. Siis on eksimused pidevad. Pole kerge leida inimest, kes suudaks ette näidata õige kursi. See tuli ise leida.

Olete teinud midagi, mida väga kahetsete?

Ma ei saa nii väga kahetseda. Kui vaatan kõike üldises kontekstis, siis mõtlen, et nii see, pagan, võib-olla pidigi minema. Ei oska kahetseda, igasugused eksimised on samavõrra ka kogemused. Paljudest eksimustest tuleneb arusaamine, et nii ei saa teha. Suunanäitajat kõrval ei ole, tulebki palju oma nahal ära katsuda.

Tavapärane tee noorest täiskasvanuks on selline: sünd, lasteaed, kool, ülikool, töö, abielu, lapsed. Kindel süsteem koos sotsiaalabi ja muuga. Tippsportlase eluks pole süsteemi loodud. Tipus olijad ekslevad ise. Loovad. Sageli leiavad end kraavist. Loovad jälle. Ehitavad endale teed, sest nende jaoks pole rada valmis.

Kas endast mitte sõltuvad asjad valmistavad teile palju probleeme?

Reaalses elus jah. Auto läheb rikki - see pole ju minust sõltuv probleem. Räägin autost sellepärast, et mul polegi enam õieti autot, kolmteist aastat vana Mercedes oli küll hea, aga mul ei soovitatud sellega enam sõita. Läks müüki.

Mis teid endast välja viib?

Mõned asjad ikka viivad. Kui keegi jätab tegemata, mida lubas ja mida tema mõistus eeldab. Igasugused asjad, mis ei lase süsteemil toimida. Pisiasjad. Suured asjad algavad pisiasjadest. Kui me pisiasju korras ei hoia, pole ka suuri asju.

Kas teie natuuri, eelduste ja omaduste juures on ühepaat ainumõeldav edu alus?

Kas just ainumõeldav, aga parim kindlasti. Sobib ja meeldib, olen iseenda peremees. Muidugi võin ma ka teistega koos sõuda, iseasi, kas võrdväärseid võtta on. Aga üle ühe hooaja ma vist teisi inimesi kõrval välja ei kannataks. Psühhotasandil. Ilmselt pole elu mind juhuslikult ühesele suunanud. Arvan, et tuleb sellest võimalusest kinni hoida.

Olete fatalist? Kas usute jumalat?

Usun lihtsalt, et keegi jälgib mind. Jumal minus endas. Või nimetagem seda südametunnistuseks. See on nagu isiklik jumal, mitte seotud religiooniga.

Kas senise karjääri jooksul on keegi või miski suutnud teid olulisel määral segada?

Seganud on olud. Üks suur olude muutus oli alles hiljuti - kui ühest süsteemist väljusime. Spordi koha pealt lendas ju kõik vastu taevast.

See mõjutas teid väga?

Rängalt. Siis ma seda veel ei arvanud ega uskunud, see tuli hiljem välja.

Kas sellega seletub ka kriis teie sportlaskarjääris?

Põhjusi on mitu. Aga see oli oluline. Igasugune töö baseerub alusel. Sellele laotakse püramiid. Nõukogudeaegne süsteem varises. Mõnda aega võisime inertsist edasi teha, aga kui tekkisid küsimused, millest elatuda, kust varustust saada, mille eest võistlustel käia, millistes baasides treenida, kasvasid probleemid üle pea. Inimesed on praegugi stressis. See on kiiresti muutuva maailma tagajärg. Inimesed ei jõua ennast muutuvate oludega kohandada, kui juba tekib uus stressi põhjus. Igasugune töö vajab stabiilset, eelkõige rahulikku keskkonda. Aga mis stabiilsest keskkonnast me saime üleminekuajal rääkida?

Miks Jüri Jaanson ei kiru oma ala liitu, olümpiakomiteed või kedagi teist, kellest tema töö tulemus samuti sõltuda võib?

Vanasti sai kirutud ka. Elu on õpetanud, et kirumine maailma edasi ei vii. Töö viib edasi. Miks kiruda inimest avalikult, kui võib tema juurest läbi astudes asja ära rääkida või siis kirja saata. Viimasel ajal ma enam ei kiru, vaid teen endale asjad selgeks. Ajakirjanduses karjuvad rohkem need, kes tahavad tähelepanu endale tõmmata. Või siis selleks, et suunata rünnak konkreetse isiku pihta.

Millega peab arvestama inimene, kes on teie kõrval vabatahtlikult? Ma ei mõtle abikaasat.

Ta peab olema kompromissitu töössesuhtumisega. Kes valib koostöö, teadku, et tuleb minna lõpuni. Tunnistamata takistusi.

Kas teil on sellised inimesed olemas?

Jah. Mihkel Klementsov ja Ants Kiviselg. Olulised on ka need, kes siit-sealt juurde aitavad. Doktor Peeter Mardna, kes on mu finantsküsimustega teglenud. Tänu temale võin ennast spordis rahaliselt üsna vabalt tunda. Iseküsimus on see, kui palju mul on valida, kellele tööpakkumine teha. Neid on väga vähe, kellele ma ettepaneku teeksin.

Kas ütlete oma abikaasa kohta trafaretselt, et kuna ta on ise sporti teinud, mõistab ta teid täielikult?

Seda küll mitte. Ega mind eriti kerge mõista olegi, olen seda tähele pannud. Minu läheduses olnud inimesed pole aastaid suutnud mind mõistma õppida.

Kas teil oleks midagi selle vastu, kui Jüri Jaansoniga sõidaks Atlantasse ka endine NL koondislane Tatjana Jaanson?

Kui ta seda suudab, palun! Aga see ei ole reaalne. Lihtsalt sellepärast, et tal ei oleks seal midagi teha.

Millised elamistingimused on kahekordsel Eesti parimal sportlasel?

Neljatoaline korter, mille eraldas mulle Pärnu linnavalitsus üheksakümnendal aastal pärast maailmameistritiitli võitmist. Praegu püüan seda erastada. Vana Mercedest aitas mul sõidukorras hoida Mercedese Eesti autokeskus. Praegu mul autot ei ole. Mul on abikaasa ja väike tütar. Aeg-ajalt kasutan ema suvilat Kablis.

Mida valdate rahuldaval määral veel peale sõudmise?

Autojuhtimist. Inglise keelt niipalju kui mu halb kuulmine seda võimaldab - kommunikatsioon on probleem. Aga jänni ma ei jää. Mis veel... Masinakirja valdan. Kümne sõrmega löömise õppisin lapsena ära.

Suhted alkoholi ja tubakaga?

Tubakaga suhted puuduvad, olen selle ammu-ammu läbi põdenud. Mis puutub alkoholi, siis kinnises seltskonnas joon viskit küll.

Milliseks muutub Jaanson, kui viski pähe lööb? Tahab magada või hakkab Kalevipojaks?

Milliseks ma ikka muutun... Jään oma kontrolli alla.

Mihkel Klementsov - sõber, kuulaja, nõuandja, treener, kaaslane, kriitik? Või veel keegi?

Kõik, mida ütlesite.

Millised eluvaldkonnad kõige rohkem huvi pakuvad?

Poliitika. Majandus. Eesti elu tervikuna. Püüan ümbritsevaga ennast kursis hoida.

Olete endas maha surunud tahtmise sõna võtta või kuhugi kirjutada?

Vahest selline tahtmine tekib. Harva teen mõne märkme oma päevikusse. Üldiselt vist ongi õigem öelda, et surun tahtmise maha. Kui astud mingisse mängu, võib see sind kaasa tõmmata. Kui saadad kirja, võib sellele vastus tulla, millele sa omakorda vastad. Ja millele võib tulla juba kolm vastust. Siis pead omakorda kolm vastust kirjutama. Näed, et sinu aeg kulub sellele. Ei, ma hoian ennast teadlikult kõrvale. Lepin info liikumisega sissepoole.

Mida arvate intervjueerijatest?

Oleneb intervjueerijast. Kui ta hakkab pihta küsimusega, kuidas mu nimi kirjutatakse ja kas ma varem MM-võistlustel olen käinud või muud sellist, siis pikka juttu ei tule. Aga heast vestlusest ei ütle ma kunagi ära.

Kas intervjuusid sportlastega lugedes tunnete vahel tahtmist protesteerida?

Jah, tihtipeale. Hea oleks nüüd tuua mõni näide..., ei tule kohe meelde. Vihastan mõnikord: mida sa jälle räägid! Aga ilmselt on see paratamatus. Püüan mõista, aga alati ei saa aru, kuna tema sõnad ei assotsieeru minu loogikaga. Igal väljaütlemisel on oma loogika, omad põhjused. Nende põhjuste uurimisel selgub, et sina käituksid samade põhjuste olemasolul ikkagi teisiti. Siis mõtlengi: miks sa, kurat, teed sportlase margi täis!

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995

Tagasi üles