Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
EPP ALATALU
Laupäeval avati Tallinna kliinilises lastehaiglas, kus igal aastal saab abi 8000 last Põhja-Eestist ja saartelt, pidulikult kaks operatsioonisaali. Raha remondiks saadi natuke riigilt ja natuke linnalt, Tallinna haigekassalt saadi laenu, kuid suur osa tuli annetustest lastehaigla toetusfondi projektile «Operatsioon 95».
Lastehaigla toetusfondi tegevdirektor Liis Klaar rääkis «Postimehele», et see ei ole häda- ega humanitaarabi fond, vaid fond kogub heade inimeste annetusi. Millal lastehaigla toetusfond loodi ja miks?
1993. aastal leidsid lapsevanemad ja lastehaigla sõbrad, et haiglal on abi tarvis. Riik peaks andma raha raviks ja linn peaks maksma hooldamise eest. Kuid keegi ei anna raha 1979. aastal ehitatud maja remondiks. Kuna see on Eesti kõige suurem lastehaigla, kust pole Eestis enam mujale edasi saata võimalik, peaks see olema absoluutselt riigi ja linna maksta, kuid nii ei tule see välja.
Otsustati, et keegi peab midagi tegema hakkama, ja alustati fondiga. Esmalt ehitati kogutud raha eest labor, 1994. aastal valmis haigla köök ja nüüd on käsil projekt «Operatsioon 1995».
Toetusfondi juhatusse kuulub kaks arsti ja ülejäänud on firmade esindajad, lapsevanemad ja vanavanemad.
Detsembri alguses korraldati kunstioksjon operatsiooniploki heaks, mis ettevõtmised on veel toimunud?
Laupäeval avati küll operatsiooniplokk, kuid raha on siiski puudu. Esimene töö, mille mina tegin, oli septembris trükitud jõulukaart. Uniprint trükkis ilma rahata 5000 kaarti. Kaardi väike kunstnik Heli Kallip oli meie haiglas jalaoperatsioonil.
Viiest tuhandest kaardist kaheksandik on alles, kuid sellest pole midagi, sest jõulukaardile ei ole trükitud aastaarvu ja me saame neid veel tuleval aastal kasutada. Lastehaigla toetuseks tehtud jõulukaardid on natuke kallimad kui UNICEFi kaardid, kuid see on meie eesti lapse joonistatud.
Olen ka firmadele kirju kirjutanud ning mõned on meid ka kirja peale spondeerinud, kuid ainult mõni üksik Eesti firma.
Käisin Eesti Telefonis rääkimas mõttega, kas meie saame nende heaks midagi teha. Nõupidamise tulemus oli arstinõuandetelefon «Lastearst kuuleb!».
Üks suur firma, mis meid toetas, oli Smithkline Beecham. Nemad aitasid meid aparatuuri ostmisel. Lastehaigla valis välja aparaadi ja nemad maksid selle eest 127 000 krooni.
Kuidas läheb aktsiooniga «Lastearst kuuleb!»?
«Lastearst kuuleb!» on tasuline telefon, tänu sellele sai lastehaigla peale kõige muu endale digitaaltelefoniliini. 16 tundi on lastearstid valves ja vastavad telefonil 8 2 900 1599 ning annavad nõu. See telefon ei ole ühegi teise telefoni, ei lastehaigla info ega kiirabi asemel. Kuid oluline on, et inimesed saaksid aru, et sel tasulisel telefonil tuleb igalt poolt helistades võtta kaugekõne, muidu annab telefon kinnist tooni, mille pärast on ka pahandatud.
Eesti Telefon kingib kogu rahasumma lastehaiglale, oma tavalist protsenti nad ei võta. Minut maksab kuus krooni ja enamasti on kõned kolmeminutilised. Võrdluseks: kui emal oleks vaja takso võtta ja lastehaiglasse sõita, läheks see tunduvalt rohkem maksma.
Noored emad saavad oma kolmepäevaste beebidega haiglast välja ja neil kõigil ei ole vanaemasid, kes nõu annaks. Nii küsitakse meie valvearstilt lihtsaid küsimusi, et kindel olla, kas käitutakse õigesti. Ja emadel on raha, et telefoninõuande eest maksta. Algul plaanisime seda telefoniabi kolmeks kuuks veebruari keskpaigani, kuid nüüd on selgunud, et jätkame terve aasta.
Ja siis toimus kunstioksjon, kus eesti kunstnike töid müüdi 40 000 krooni eest.
Professionaalne näituste korraldaja Mall Paul luges meie fondi kohta ühte ajaleheartiklit ja ütles, et temagi saaks aidata. Ta leidis kunstnikud, kes annetasid oma pildid, ja meie korraldasime kutsed ja veidi shampanjat. See oli minu teada esimene kunstioksjon Eestis ja me kindlasti kordame seda, kuid mitte enne, kui aasta pärast, sest inimesed peavad seda ootama hakkama, liiga tihti kunstioksjonit korraldades leierdub idee ära.
Minu tagamõte on käima saada niisuguseid asju, mis hakkavad ise ennast edasi genereerima. Et iga aasta tehakse jõulukaart, kunstioksjon ja telefoninõu antakse edasi.
Firmadele kirjutamine toob kõige vähem tulu. Kirjutan kümme kirja nädalas ja teatan, et järgmisel nädalal helistan. Enamasti tänatakse ja teatatakse, et ollakse spondeerinud juba mõnda muud asja. Nüüd oleme saavutanud maksusoodustuse kui mittetulunduslik organisatsioon ja tuleb uuesti kirjutama hakata, sest saame uusi tingimusi pakkuda.
Alati tuleb toetust küsides ka midagi vastu anda, häälestan end nii, et mida ma saan teile anda...
Kuidas läks karpidega rahakorjandus?
Minu juurde tuli ühe ajaleheartikli peale üks ameeriklanna, kes õpetas eesti üliõpilasi, kuidas ühiskonda teenida, ja neil oli tarvis praktilist õpetust. Üliõpilased said kastid, toetusfond sai vanalinna valitsuselt loa ja nii nad seisid augustis ja septembris Vanaturu kaelas, pakkusid Kalevi kommi, küsisid, kuidas läheb ja palusid inimestel raha annetada. Eesti, inglise, vene ja soome keeles oli kiri, et raha läheb lastehaigla operatsioonisaali tarvis. Iga päev saadi kuni viissada krooni. Inimesed olid olnud heast suhtumisest ehmunud. Saime raha ja needki, kes annetasid, said kommi, nendegi nägu läks naerule. See on niisugune ameerikalik rahakorjamine, kuid mõjus ka siin ja kasvatas ühiskonnaliikmeid.
Kui konkreetselt Eesti inimesed teada tahavad, kuhu raha läheb?
Raha kogumiseks on meil üks suurem eesmärk ja see on operatsiooniplokk. Kui meditsiiniga tegelev firma on valmis toetama, siis tema tahab tingimata teada, mida on vaja. Alles hiljuti tuli teade Saksamaalt ühest Rotary klubist, nemad tahavad meile mingit aparaati osta. Meie teatasime, et lubatagu meil aparaat ise osta ja nemad toetagu rahaga. Kohapealt aparaati ostes saame tagada ka selle, et me saame seda hooldada ja parandada.
Laste, eriti haigete laste heaks mõeldud abiandmisest on ju väga raske ära öelda, kuidas seda põhjendatakse?
Eesti ärimehed on julmalt ära öelnud. Nad teatavad, et spondeerivad kedagi teist. Siis küsin: kas teil lapsi on? Jah on, kuid meil on perearst. Aga siis uurin, mis saab, kui tuleb haiglasse minna? Siis hakatakse mõtlema teistmoodi.
Mis põhjusel inimesed raha annetavad, kas nad seda ka põhjendavad?
Näiteks Uniprint toetas ega märkinud oma nimegi meie jõulukaardile, mis oleks ju võinud siiski olla. Neile aitab sellest, kui teatakse, et see on nende juures trükitud. Ja ka Eesti Telefon aitab meid omakasuta.
Kunagises elus omandatud oskused tuleb ära kasutada, ega mina ole kõiki neid ideid leiutanud, kuid osakn neid natuke kasutada.
Ameerika korporatsioon kinkis novembri lõpus lastehaiglale luupuuride komplekti, see läks ju ka samasse operatsiooniplokki?
Oleme saanud operatsioonisaali midagi enne ka, osa asju läheb otse lastehaiglale, osa tuleb läbi toetusfondi, nii et me töötame kahel rindel. Lastehaiglale on toetust otsinud lastehaigla peaarst dr. Merike Martinson ise ja tema paljud sõbrad ning tuttavad on aidanud. Kuid sisemaine abi peab suurenema.
Laupäeval avati viiest operatsioonisaalist kaks. Kuidas te jätkate? Kas jätkamiseks on vaja rohkem aega või raha?
Nii aega kui ka raha. Suured investeeringud on nüüd tehtud, kuna tuli ventilatsioon tööle panna, seda ei ole lastehaiglas kunagi olnud. Ventilatsioonitöö on tehtud, samuti elektrisüsteem ja soojussüsteem.
Absoluutselt hädavajalik aparatuur on tellitud ja osaliselt kinni makstud. Kui me saame kusagilt mingit lisaraha aparatuuri jaoks, siis läheb see remondikuludeks. Me arvestame, et ligi kolm miljonit krooni läheb veel, et kõik emadepäevaks korda teha.
Palju teil praegu raha kontol on?
Praegu on konto nullis. Kulunud on kümme miljonit, osa on laenud haigekassalt. Ja ka laupäeval ei tuldud avamisele tühjade kätega.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TIIT TUUMALU
Eile lõppenud «Kultuurilehe» kujunduskonkursil võidutöö ei selgunud, edasi jäid konkureerima kaks kavandit. Nagu ütles «Kultuurilehe» peatoimetaja Tiina Tammer, ei esitatud konkursile ühtki lõpuni lahendatud võistlustööd.
Kaheksa konkursile laekunud töö seast valiti välja raamatukujundaja Kersti Tormise ning ajalehe «Eesti Ekspress» töötajate Tõnu Kaalepi ja Tarmo Vahteri kavandid.
Tiina Tammeri sõnul olid väljavalitud tööd lahendatud erinevas võtmes. «Kersti Tormise kavand on elitaarsem ja seetõttu olemasolevate tehniliste vahenditega raskesti teostatavam, Tõnu Kaalepi ja Tarmo Vahteri ühistöö aga ajalehelikum,» ütles Tammer.
Tammeri sõnul teevad konkureerima jäänud võistlustööde autorid oma kujundusega «Kultuurilehe» proovinumbri, mille põhjal zhürii valib välja sobivaima töö.
Zhürii, kuhu kuuluvad Roosmarii Kurvits, Tiit Hennoste, Tiina Tammer ja neli inimest Eesti Kujundusgraafikute Liidust, tuleb uuesti kokku 25. jaanuaril.
«Kultuurilehe» kujunduse muutmine oli lehele raha eraldanud Eesti Kultuurkapitali nõukogu üks soovitus.
Kirjastuse Perioodika halduses oleva «Kultuurilehe» väljaandmist toetab riik 700 000 krooniga aastas, Eesti Kultuurkapital on eraldanud kaheks kvartaliks 350 000 krooni.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ALO LÕHMUS
Häältevahekorraga 55 poolt, 22 vastu ja 3 erapooletut otsustas Riigikogu eile vabastada kindral Aleksander Einselni kaitseväe juhataja ametikohalt. Einselni vabastamine jõustub päev pärast otsuse ilmumist «Riigi Teatajas».
Kaitseväe juhataja ametist vabastamise poolt hääletasid Koonderakonna, Maaliidu ning Reformierakonna rahvasaadikud, samuti Mõõdukad.
Isamaaliit ja Parempoolsed ei toetanud kindrali vabastamist. Maarahva Erakonna ja Põllumeeste Kogu liikmed olid samuti vabastamise vastu või jäid erapooletuks nagu ka Keskfraktsiooni saadikud. Riigikogu vene fraktsioon hääletamisel ei osalenud.
Riigikaitsekomisjoni esimees Peeter Lorents avaldas lootust, et enne uue kaitseväe juhataja kandidaadi esitamist teeb president Lennart Meri väga tõsist eeltööd, konsulteerides ka Riigikogu fraktsioonide ja riigikaitsekomisjoniga.
Lorentsi sõnul pole oluline, millise riigi sõjaväelise õppeasutuse on uus kandidaat lõpetanud, vaid see, kas tal on piisav haridus, kogemus ja kas ta sobib koostööpartneriks NATO sõjaväelastele.
Uue kaitseväe juhataja määramist peaks Riigikogu arutama hakkama jaanuaris.
Riigikaitsekomisjoni liige Jaanus Betlem teatas, et Einselni vabastamise tegelikke põhjusi ei ole siiani avalikustatud. Ka andis Betlem teada, et kindrali lahtilaskmine on tema poliitiline lintshimine.
Rahvasaadik Tunne Kelam avaldas kahetsust, et riigikaitsekomisjon on loobunud oma varasemast tasakaalustatud ja konstruktiivsest hoiakust küsimuse arutamisel, mis oleks andnud aega järelemõtlemiseks ja küpsete otsuste langetamiseks. Ta avaldas arvamust, et Einseln oleks nõus ise lahkuma pikema üleminekuperioodi vältel, mis oleks võimaldanud tõhusamat tööd järglase leidmisel ja tööülesannete üleandmisel. Ta leidis, et praegusest informatsioonist ei piisa kaitseväe juhataja vabastamiseks.
Keskfraktsiooni liige Priit Aimla teatas Keskfraktsiooni vastuseisust Einselni vabastamisele olukorras, kus põhilised etteheited Einselnile on presidendi poolt salastatud.
Jüri Adams tõmbas oma sõnavõtus paralleele teiste Ida-Euroopa riikidega ning järeldas, et Einselni vabastamine on jätk Eestis kevadel alanud idaeuroopalikule puhastus- ja tasalülituskampaaniale. Adams küsis, kes on järgmine kõrge riigiametnik, kelle valimistel võitnud jõud sunnivad lahkuma.
Mart Laar põhjendas Isamaaliidu ja Parempoolsete eitavat otsust Einselni vabastamise suhtes sellega, et kui ametlikuks põhjuseks on kindrali isamaaline kärsitus ja poliitilised avaldused, oleks president pidanud nendele reageerima juba ammu, sest avaldusi on Einseln teinud kogu oma ametiaja vältel.
«Praegu on olukord nõnda, et kindral Einseln võib teha avaldusi ühtede poliitikute pihta, kuid kui ta teeb aga teiste pihta, siis lastakse ta ametist lahti. Järelikult on põhjus kusagil mujal. Me ei tea seda põhjust,» rääkis Laar.
Mõõdukate esindaja Andres Tarand meenutas, et kaitseväe juhataja vabastamine on presidendi asi, samuti on kindral oma lahkumisavaldusega usaldanud enese saatuse presidendi kätte. Ta tõdes, et Einselni poliitilised seisukohavõtud on kumuleerunud ning tema ametisse jätmine võib ohtlikult politiseerida ülirahvuslasi.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
EPP ALATALU
Eile arutati valitsuse istungil inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ratifitseerimist. Eesti on sellele alla kirjutanud Euroopa Nõukogu liikmeks saades, selle ratifitseerimise järel saab Eesti õigusliku aluse inimesekeskseks riigiks pürgimisele.
Välisminister Siim Kallas ütles eile, et välisministeerium on ette valmistanud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu. Tegemist on 1953. aastal vastu võetud niinimetatud Euroopa inimõiguste konventsiooniga, mis on inimesekeskse riigi ja poliitika kujundamise aluseks Euroopas.
Eesti on konventsioonile ja tema lisaprotokollidele alla kirjutanud Euroopa Nõukogusse astudes 14. mail 1993. Siim Kallas ütles, et nüüd on valminud aruanne, kus on võrreldud Eesti seadusi Euroopa inimõiguste konventsiooniga ja kirjeldatud valdkondi, kus Eesti peab vastu võtma täiendavaid seadusi.
Ratifitseerimiseks on vaja langetada poliitiline otsus, ütles Kallas. «Kui me aktsepteerime seda konventsiooni ja ratifitseerime selle, siis on see alus Eestis olulisele edasiliikumisele inimesekeskse riigi loomisel,» ütles välisminister.
Eestil on kaks vaidlusprobleemi: surmanuhtlus ja omandiküsimus. Kallase sõnul on surmanuhtluse ehk protokoll number kuue kohta valitsustegelastel eri ettekujutused, kas ratifitseerida või mitte. «Minu arvamus on ratifitseerida, see on juba alla kirjutatud ja paljud Euroopa eksperdid arvavad, et reservatsiooni teha ei saa,» ütles välisminister eile. Kuid arvestades valimiseelseid lubadusi ja valitsuskoalitsiooni osapoolte eriarvamusi, on edasiminekuks vaja poliitilist otsust.
Eesti omandireformiseadused ei ole vastuolus Euroopa konventsiooniga, ütles välisminister.
Konventsiooni sätteid tuleb inimestele selgitada, ja kui see teostub, oleme teinud euroopaliku riigi loomisel suure sammu edasi, teatas välisminister. Pärast konventsiooni ratifitseerimist saavad inimesed võimaluse kaevata inimõiguste rikkumiste kohta vastavatesse Euroopa instantsidesse, kui kohapealsete lahendustega rahul ei olda. Siiani oli see poliitiline võitlus inimõiguste pärast, nüüd tuleb õiguslik baas.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
EPP ALATALU
Valitsus arutas oma eilsel istungil Euroopa Investeerimispangalt Tallinna-Tapa-Narva raudteeliini taastamiseks laenu võtmist. Laenupakkumisi raudtee tarvis on teisigi, Eesti-poolseks kaasfinantseerimiseks võib järgmise aasta eelarvest raha leida, arvas rahandusminister.
Valitsus arutas eile Eesti Raudtee Tallinna-Tapa-Narva raudteeliini taastamiseks Euroopa Investeerimispangalt laenu võtmist. Summa oli 16 miljonit eküüd, põhimõtteliselt on see ühe raudteeliini rekonstrueerimise osaline finantseerimine.
Valitsusjuht Tiit Vähi ütles, et koos selle otsuse vastuvõtmisega tekkis ka laiem diskussioon, mida jätkatakse jaanuaris, kui teede- ja sideministeerium koos Eesti Raudteega valmistab ette raudtee arengu ja raudtee investeeringute põhimõttelise kava koos majanduslike põhjendustega.
Vähi sõnul selgub siis, mis saab sisemaistest raudteeliinidest, kaasa arvatud Valga piirkond. «Mina isiklikult olen arvamusel, et Eesti raudtee on eluline just transiitkaubanduse ja transiitvedude osas ja Valga kui raudteesõlm on perspektiivne. Kuid kahtlemata tuleb majanduslikult arvestada ja kõike kontrollida,» ütles Valgast pärit peaminister.
«Sisetranspordis on just raudteeveod väga väikese efektiivsusega. Kahtlemata on autotransport ja bussitransport reisijate veol ökonoomsemad ja tõrjuvad raudtee välja,» ütles Vähi. «Seoses sellega peaks raudteeliinid tulevikus olema rohkem transiitkaubanduse jaoks, mitte kohaliku tähtsusega,» lisas ta.
Rahandusminister Mart Opmann teatas, et ka Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank on just raudtee taastamiseks teinud laenupakkumisi. Euroopa Investeerimispank tegi esimese laenuettepaneku, kus Eesti peaks ise finantseerima 45-50%, kuid Opmann uskus, et ehk ei ole pank nii kategooriline, kõik selgub läbirääkimistel.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
EPP ALATALU
Jaanuaris esitab justiitsministeerium valitsusele ülevaate vajalikest seaduseparandustest, mida tõi kaasa valitsusseaduse vastuvõtmine. Paul Varuli sõnul on tegu paarikümne seadusega, mida Riigikogu peaks veebruaris muutma.
Eelmisel nädalal Riigikogus vastuvõetud valitsusseadus toob endaga kaasa paarkümmend seaduseparandust, ütles justiitsminister Paul Varul eile «Postimehele». Justiitsministeerium on tema sõnul juba mitu kuud nendega tegelnud. «Loomulikult oleks tore olnud seaduseparandusi teha koos valitsusseaduse vastuvõtmisega. Kuid see on väga mahukas töö ja me loodame valitsusele esitada ettepanekud jaanuarikuu jooksul, parlamenti peaks need jõudma veebruari alguses,» ütles Varul.
Tiit Vähi arvates Riigikogus seaduse vastuvõtmisega liigselt ei kiirustatud, protsess oli aeglane ja kestis kella kuueni hommikul. Tiit Vähi selgitas «Postimehele», et kõigil aktiivsetel riigikogujatel, kes soovisid seaduse põhimõtetega tuttavad olla, oli antud võimalus tutvuda, kuna seaduse esimene variant oli valmis rohkem kui pool aastat tagasi. «Eesti Vabariigi valitsuse seadus oleks ammu vastu võetud, kui pleks olnud valitsuskriisi. Kriis pani mõningad protsessid seisma ja nüüd on uue koalitsiooni koostöö võibolla käivitunud ning varem ettevalmistatud seadused saab vastu võtta,» ütles Vähi «Postimehele» pühapäeval.
«Koalitsiooni moodustamisel, see on fikseeritud ka koalitsioonilepingus, me juba vaatasime, et ei ole võimalik põhidokumente uuesti nullist alata, ja seoses sellega me palusime ka Reformierakonnal läbi vaadata eelarveseaduse eelnõu, maareformiseadusesse kavandatud muudatused ja ka valitsusseaduse tekst, ja kui nendel oleks olnud vastuseisu nende tekstide suhtes, siis ma arvan, et koalitsiooni moodustamine oleks olnud tunduvalt raskem,» ütles peaminister. Peaministri sõnul tuli vaid oodata, kuni koalitsiooni koostöö hakkab rahuldavalt toimima.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
EPP ALATALU
9. detsembril toimus Tallinnas õigeusklike ristikäik, kus osales üle 5000 inimese. Ristikäik on õigeusklike palve vorm, mille korraldamisega loodeti lahendust oma probleemidele. Probleemid tulenevad tõsiasjast, et Eestis on registreeritud Eesti Apostliku Õigeusu Kirik sinodiga Stockholmis, mille kõrval tegutseb peamiselt venekeelne õigeusu kogukond, kes kanooniliselt allub Moskva patriarhaadile.
Massiürituste korraldamiseks on organiseerijatel vaja täita avalduse vorm, teha kooskõlastused ja saada luba. Loa õigeusklike ristikäigu korraldamiseks Toompeal ja all-linnas andis Tallinna kesklinna valitsus. Linnaosa vanema asetäitja Toomas Sinivee lisas esmaspäeval, et luba oli vormistatud tähtajaks ja korrektselt. Et olid kõik kooskõlastused, siis anti ka luba.
«Postimehe» küsimusele, mis organisatsioonile anti luba ristikäiguks, vastas Toomas Sinivee, et «vene õigeusu kogukonnale». Kesklinna linnaosa vanem Jüri Ott lisas, et Kornelius ei saa alla kirjutada kellegi teise nimel, sest ta on vene õigeusu kiriku pea.
Kesklinna valitsuse juhid rõhutasid, et Tallinna kesklinna valitsus ei otsusta, kas lubada või mitte lubada. «Kui sellistel üritustel tehakse midagi riigi vastu, siis selleks peavad olema teised organid, kes sellega tegelevad,» ütles Jüri Ott.
Kesklinna juhid selgitasid, et organisatsioon, millele antakse massiürituse korraldamise luba, ei tohi olla illegaalne, tal peab olema ametlik blankett. Vaja on ka politsei luba ja kõnealusel juhul kooskõlastust siseministeeriumi usuasjade talitusega.
1995. aasta 1. detsembril saatis peapiiskop Korneliuse pressiesindaja Leonti Morozkin «Tallinna vanalinna valitsusele» «teate», kus antakse teada õigeusu kiriklikust ristikäigust 9. detsembril. «Ristikäigu organiseerijaks on Eesti Apostliku-Õigeusu Kirik, kelle eestseisja on peapiiskop Kornelius, peapiiskop on ka ristikäigu juhataja,» seisis teates. Teate päismikus on kiri Eesti Apostliku-Õigeusu Kirik (Moskva patriarhaat) vene, eesti ja inglise keeles. Kooskõlastuse kohta märkmeid ei olnud.
Siseministeeriumi pressiosakonna juhataja Piret Mürk ütles eile «Postimehele», et massiürituste läbiviimiseks on olemas spetsiaalne avalduse vorm, mille peab täitma ja millele on vaja ka kooskõlastusi. Õigeusklikud ei olnud ristikäigu korraldamist usuasjade talitusega kooskõlastanud.
Eestis registreeritud Eesti Apostliku Õigeusu Kirik 9. detsembri ristikäiguga seotud ei olnud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
AITA OTTAS
Eile, Tartu Kultuurkapitali neljandal sünnipäeval andis selle nõukogu esimees Jaak Viller kätte kultuurkapitali esimese aastapreemia.
Preemia pälvis rahvaluule uurija, kirjanik, ajakirjanik ja õppejõud emeriitprofessor Juhan Peegel.
Pidulikul ja ühtlasi südamlikul koosviibimisel tuletas kirjanik Ain Kaalep meelde, kuidas nad Juhaniga esmakordselt 1946. aastal ülikoolis kohtusid. Kaalep pidas väga oluliseks, et Juhan Peegel on nii ausalt, kui oli võimalik, kirja pannud oma sõjamälestused. «Juhan tunnistas, et poolest ta ei julgenud kirjutada ja millest kirjutas, sellest visati ka pool välja,» meenutas Ain Kaalep ja soovis, et väljavisatud osa saaks edaspidi avaldatud. Juhan Peegel tunnustas aga ülikoolilinna Tartut, mis on kõikide sõdade järel tõusnud fööniksina tuhast.
Ain Kaalep, kes oli ühena teinud ettepaneku määrata aastapreemia Juhan Peeglile, rääkis temast ka kui eesti rahvaluule ja eesti keele uurijast, kui eesti ajakirjanike kasvatajast. Juhan Peegel tunnistas, et hakkas regivärsse uurima sel põhjusel, et teda pandi kolmeks aastaks dekaaniks. «See ei istunud mulle sugugi, kõik need tööaruanded ja administreerimine. Ühel eriti igaval ülikooli nõukogu koosolekul tuli päästev idee, ja sealtpeale istusin pidevalt kirjandusmuuseumi nn. Hurda kambris.»
Jaak Viller ütles, et kui Tartu Kultuurkapital võttis kevadel vastu otsuse määrata tänavu 10 000-kroonine aastapreemia, siis taheti sellega tunnustada ühe tartlase pikemaajalist tegutsemist Tartu linna hüvanguks. Neljast kandidaadist sai poolehoiu Juhan Peegel. Saarlane, keda samakandi mees, Tartu abilinnapea Anto Ili nimetas «tagasihoidlikuks ja visaks töömeheks». Juhan Peegel, kelle nime teavad kõik eesti haritlased.
Kultuurkapitali sünnilugu meenutas tolleaegne volikogu esimees Aino-Eevi Lukas. Praegune volikogu esimees Ants Veetõusme rõhutas, et ühe aastapreemia väljaandmine on tunduvalt olulisem kui jagada kümnele näputäis.
Aastapreemia laureaadile oli Tartu Kultuurkapitali tellimusel kunstnik Lea Rahusoo valmistanud keraamilise seinaplaadi, millel on kujutatud kultuurkapitali hoone. Sündmuse pidulikkust rõhutasid Eve Randkivi esitatud laulud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TAMBET KAUGEMA
Tallinna vanalinnas taasavati eile pärastlõunal oma vanal kohal skulptor Jaan Koorti tuntuim skulptuur «Metskits».
Nunne ja Laia tänava ristumise kohas haljasalal eksponeeritav kuju on Koorti «Metskitse» koopia. Varem samas paigas seisnud originaal on metallivaraste ning vandaalide eest varjul linnamuuseumis. Jaan Koorti loomaskulptuuri teine originaal asub Eesti Kunstimuuseumis.
Tallinna kesklinna valitsuse tellimustöö teostas Ars-Monumentaal, skulptuuri aluse tegi skulptor Mati Karmin.
Pimedal ajal on Koorti kunstiteos valgustatud.
1926. aastal modelleeritud ja 1929. aastal Jaan Koorti enda poolt pronksi valatud «Metskits» on kunstniku kuulsaimaid töid.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
URMAS PAET
Tartu Ülikooli raamatukogu avariiulitelt kaob igal aastal 3% sealolevatest raamatutest. Raamatuid, ajakirju ja ajalehti kaob TÜ raamatukogust aastas umbes 5000, nende koguväärtus on TÜ raamatukogu asedirektori Kärt Miili hinnangul 100 000 krooni. Varguste tõkestamiseks soovib TÜ raamatukogu valitsuselt 400 000 krooni elektroonilise kaitsesüsteemi hankimiseks.
Kärt Miil rääkis, et siiski tuuakse avariiulitelt võetud raamatud tihti ka tagasi. «Nii nagu nad salaja välja viiakse, tuuakse salaja ka tagasi. Aga kahju jääb ja see on väga suur, sest raamatud on kallid,» ütles Miil.
Miili sõnul on peaprobleem selles, et raamatukogus soovitakse teha rohkem avariiuleid, sest kataloog ei aita inimesi kuigi palju. «Aga me ei saa seda teha, sest avariiulitelt kaob palju raamatuid.»
Rääkides raamatutest, mis on välja laenutatud fondist ning mida tähtajaks ei tagastata, ütles Miil, et nende raamatute asemele nõutakse laenutajalt uut raamatut või trükise kinnimaksmist. «Nii ei saa lugeja lugejaks jääda, kui ta raamatu kaotab või varastab ning seda ei hüvita. On aga ka selliseid raamatuid, mis kaovad koos lugejaga,» rääkis Miil.
Miil rääkis, et kui TÜ raamatukogu uus hoone avati, olid paljud raamatud avariiulitel, kuid 1985-87 kasvas varguste arv oluliselt. Siis tehti varjatud avariiulid, s.t. avariiul küll oli, kuid seal olid raamatud, mida lugeja eriti ei tahtnud. «Lõpuks jõudsime selleni, kus me praegu oleme, et meil on poolavariiul, kust lugeja saab raamatut küll valida, aga ta peab need kõik laenutusena vormistama. See pole aga lahendus, sest palju tuleb uusi raamatuid, mida fondi panna on patt, sest kataloogi järgi on neid väga raske leida,» lisas Kärt Miil.
TÜ raamatukogu on teinud valitsusele taotluse 400 000 krooni eraldamiseks, et osta elektrooniline trükiste kaitse süsteem. Kärt Miil avaldas lootust, et järgmise õppeaasta alguseks on see süsteem rakendunud.
Elektroonilise trükiste kaitse süsteemi rakendamisel pannakse raamatutesse magnetkood, mis annab endast kustutamata jätmisel kaitseväravates märku. Miil ütles, et magnetkoodi on raamatusse võimalik nii panna, et ilma raamatut lõhkumata seda kätte ei saagi.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995