Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
RAIMO PEIKER
Eesti lauatennise hiilgeajad jäid sõjajärgsetesse aastakümnetesse. Sellesse aega kuuluvad ka täna 70-aastaseks saava EVELIN LESTALI saavutused. 11 korda krooniti ta endise N. Liidu meistriks: seitse meistritiitlit üksikmängus, kolm koos Helgi Pesuriga naispaarismängus ja ühe Johannes Meeksaga segapaarismängus. 31 esikohta tulid Eesti meistrivõistlustelt. Rahvusvahelistele tiitlivõistlustele Evelin Lestal mängima ei pääsenud, kuna tema ema oli olnud Saksa sõjaväes meditsiiniõde. N. Liidus olid tema peamised konkurendid Zoja Rudnova, Svetlana Grinberg ja leedulannad Soleviciute ning Bronislava Balaizhiene. Spordis pikaealisusega hiilanud Evelin Lestal jõudis mängida ka Bronislava tütre Laima Balaizhytega. Viimati jõudis meie lauatennise grand old lady Eesti meistritiitlini 45-aastaselt, seda koos oma õpilaste Ülle Laur-Hüva ja Anne Mardimäega.
Moskvas peetud rahvusvahelistel võistlustel alistas Evelin Lestal siiski kogu Euroopa koorekihi - Euroopa meistrid ja maailma tippklassi kuuluvaid mängijaid eesotsas paarismängu maailmameistrite Eva Kociani ja Livia Misoczyga (Ungari). See võimeteproov peeti kohe varsti pärast EM-võistlusi. Neil aastatel olidki Euroopas tipus ungarlannad ja rumeenlannad.
1966. aastal jagas Lestal esikohta ühel rahvusvahelistel võistlustel, kuid lisanäitajatega tuli esimeseks. Üks esikoha jagaja oli Euroopa meister Maria Alexandru (Rumeenia teine nimekaim mängija oli tollal Rosianu). Evelin Lestal meenutas, et kohtumisi rajataguste ässadega oli veelgi nii Moskvas kui ka Leningradis.
60ndatel aastatel alustas Lestal turismireisidel käimist, nagu tollel ajal tihti tavaks oli, Bulgaarias. Tshehhoslovakkias käis ta hiljem isegi mitu korda, samuti Soomes. Põhjanaabrite juures sai ta ka lühikest aega ka treenerina töötada. Nii hiline alustamine oli haruldane isegi 40ndate aastate lõpul. Neiuna leidis Evelin Lestal tee võrkpalli juurde ja mängis hiljem Tartu Spartaki naiskonnas, kes mitmel korral tuli Eesti meistrivõistlustel medalikohale. Lisaks sellele osales Lestal veel mootorrattavõistlustel, sõitis nii ringrada kui ka krossi.
Oma lauatennisistiks saamisest rääkis Evelin Lestal nii: «Töötasin spordiühingus Spartak sekretärina ja lauatennist mängiti nii, et kaks pikka malelauda pandi kokku. Kõigepealt toksisime palli Spartaki esimehe Arnold Lõhmusega. Hiljem harjutasime kaua koos Karl Kivastikuga. Tema mind ülesse töötaski. Tartus mul naiste seas õigeid vastaseid ei olnud ja kui natuke tugevamaks sain, mängisin linna meistrivõistlustel meestega. Õnnestus võita ja tulin esimeseks.»
Varsti juhtus nii, et Evelin Lestal oli kogu aeg laua taga ja vastased muudkui vaheldusid. Siit tuli ka suur treeningukoormus. Lisaks sellele käis Eesti kauaaegne esimängija veel hommikuti jooksmas. Evelin Lestal meenutas, et kui sportlik vorm paranes, siis hakkas ta mängima Heldur Mäega, kes N. Liidu meistrivõistlustel tuli üksikmängus viiendaks.
«Ta oli mulle kasulik vastane. Algul kaotasin talle, aga siis hakkas mul järjest paremini minema ja tulid ka võidud. Heldur Mäe oli minust noorem, aga nüüd on ta juba manalamees.» Evelin Lestal jätkas: «Algul mängisime puureketitega. Hiljem tulid svammreketid, varsti keelati need ära ja siis võeti kasutusele kummreketid, millel svamm all.»
Jutuajamise juures olnud lauatennisetreener Peeter Sumre lisas: «Need uuendused tulid Ungarist ja Rumeeniast. 1954. ja 1955. aastal tuli Albert Frans kolmekordseks N. Liidu meistriks sellise reketiga, kus all oli kumm ja peal ühe sentimeetri paksune svammikiht.»
Evelin Lestal mängis oma tippvormi aastatel reketiga, millel svamm oli all ja näsaline kumm peal. Hiljem kasutati pealmise kihina silekummi. Sellistki reketit jõudis Lestal veel proovida. Nii iseloomustas Evelin Lestali mängustiili Peeter Sumre. Sellel ajal harrastasid naised põhiliselt kaitsemängu ja ründemäng oli alles lapsekingades. Evelin Lestalit võib pidada esimeseks, kes rajas oma mängu rünnakule. Hilise alustajana oli tal ebatraditsiooniline ja omapärane tehnika, mis hiljem muutus tema peamiseks trumbiks.
«Ma reageerisin kiiresti ja olin ka muidu võrdlemisi väle. Eks looduse poolt oli mulle ka natuke kaasa antud, kuid põhiline oli ikkagi treening. Alustasin rünnakut juba servist. Lõin seda tugevasti või püüdsin võrgu taha lüüa. Vindiga servi ma ei kasutanud, kuid vastaste omadega sain päris hästi hakkama. Muidugi algul oli tegemist, kuid siis õppisin neid katma,» rääkis Evelin Lestal.
Spetsialistide arvates oli Lestali mängustiil oma ajast tublisti ees. Ta mängis samamoodi, kui tänapäeval. Tartus harjutas ta võrdlemisi tagasihoidlikes oludes. Mõnes kohas oli nii vähe ruumi, et sai vaid mõne sammu laua taga astuda. Aga vahest ta sellepärast õppiski nii osavaks. Muidugi tuli tihti käia ka treeningulaagrites: Moskvas, Leningradis, Kiievis, Harkovis ja mujal.
1976. aastal valmis Põllu tänavas spetsialiseeritud lauatennisesaal kuue lauaga. Siis oli Evelin Lestal juba treeneritööl. Kahjuks sulges Tööjõureservide spordiühing selle saali juba aasta pärast, ehkki mitmed Evelin Lestali õpilased olid N. Liidu tipus. Näiteks Rein Lindmäe sai võistkondlikul MMil N. Liidu meeskonnas pronksmedali. Ülle Laur-Hüva pääses N. Liidu võidukasse EMi noortevõistkonda. Esile kerkisid ka Elmo Kivits ja vennad Lembit ning Ülo Vind. Evelin Lestali juhendamisel tegi oma esimesi samme ka Rein Lindmäe lennuõnnetuses hukkunud noorem vend Alari.
Lauatenniseosakonna sulgemise järel kolisid tippmängijad Tallinnasse- Nii suretati veel üks Tartu tugev ala.
Täna saab Evelin Lestal 70-aastaseks. Tema austamisõhtu algab Põllu tänav 17 kell 15.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995