Elukõrbes kiirteed oodates

Andres Raag kohvikumees Wallyna. Foto: Valmar Voolaid

Jüri Tuulikul on imetabane kuuldemäng «Kolm päeva Kreekas», kus tegelane Vahur reisib kujutlustes oma unistuste paikadesse. Kui vaatasin Kuressaare Linnateatris Sam Bobricku ja Ron Clarki komöödiat «Wally kohvik» (1981), tuli too Vahur meelde. Kõrbes kohvikut pidav Wally (Andres Raag) on samasugune õnnelik veidrik, oskab tunda rõõmu kujutelmadest. Idealist, kes edule orienteeritud eluhoiakust kunagi päriselt ei nakatu. Kui muuta vaatepunkti, siis lootusetu luuser.

Kuressaare Linnateatris ei näe uuslavastusi just tihti, sestap võiks iga materjalivalik olla isikupärane. Nähtud etenduse põhjal (12. oktoobril) jäi «Wally kohvik» tavakomöödiaks, mis ei kuulu Peeter Tammearu tipplavastuste kilda. Loo südamlikku nostalgiat saab võrrelda kunagise Ugala «Söögitoaga» või Rakvere teatri «Armastusega tööpostil», ent sama stiilset õhustikku ei teki.

«Wally kohviku» üks trumpe on 40 aastat vältav tegevusaeg, näitlejad mängivad noorust, keskiga, vanadust. Nõudlik ülesanne, millele naisrollide lahendused kippusid alla jääma. Helena Merzini lavaelus võimutses liigagi ootus­pärane jahe frustratsioon, ent lõpuks muutus tema Louis kenaks lahkeks vanainimeseks. Söaka sissetungija Janeti roll otsekui tantsiks iginooruslikkuse ja vananemise, optimismi ja enesepettuse piiril: kuna Merilin Kirbitsa mängus puudus peenem distants, jäi Janeti hingeelu läbipaistmatumaks kui osa võimaldaks. Vallatu ja tundliku komöödiarolli mängis Andres Raag Wallyna. Eriti teises pildis, mil põgus murdumisviiv ühtäkki žanripiire avardas. Wally dialoogiotsing jumalaga, igatsus ja väsimus ta sinavate silmade üles suunatud pilgus – puudutav tõelusehetk.