Mees, kes jõudis täiuslikkuse jalamile

Gunnar Press «Härra sportlane Viljar Loor» Menu, 240 lk Foto: Repro

Vaata millisest küljest tahad, kuid Viljar Loor – võrkpallur, kui mõni noorema põlve spordihuviline ei tea – on Eesti parim pallimängija läbi aegade. Ühelgi teisel pole kõrvale panna sama säravaid saavutusi, ükski teine pole olnud täiuslikkusele sama lähedal ega pretendeeri ajaloo suurima staari tiitlile. Loor pretendeerib, sest paljude arvates pole sama vinget temporündajat planeedil Maa enne ega pärast teda olnud.

Olümpiavõit, kaks MMi ja viis EMi tiitlit... Ent asi pole pelgalt medalites. Loori elulooraamatu avapeatükis kirjeldatakse meie mehe maagiat 1978. aasta MMil Roomas, kus ta valiti mõistagi turniiri sümboolsesse koondisse. «Mängida kaks turniiri tähtsaimat kohtumist vahetuseta, lüüa vastase blokki vaid üks kord – ja ka siis nii, et pall jääb mängu –, lüüa kõik ülejäänud pallid blokist mööda või üle bloki põrandale, ei kordagi auti, eksida kaitses kahe mängu peale vaid kord... Midagi taolist polnud statistikud oma paberipakist seni leidnud.»

Kummaline, kuid Loori pole iial valitud Eesti parimaks meessportlaseks. Tol maagilise MMi aastal sai tiitli Aavo Pikkuus, viiendat korda järjest, MMi meeskonnasõidu hõbeda eest. Olümpiavõiduaasta parim, Jaak Uudmäe, on ehk õiguspärane valik, kuid 1982, teise MM-tiitli järel – Loor & Co purustas finaalis Brasiilia 15:3, 15:4, 15:5 – otsustanud spordiajakirjanikud nii: võõrklubis mängija poolt ei tohi üldse hääletada, ta pole meie sportlane! Aga Loor mängis Moskva CSKAs. Seega kriips peale.