Allar Jõks, Vello Pettai: pardid ahju või hääled prügikasti?

Foto: Corbis / Scanpix

Kaks ja pool aastat tagasi pealkirjastas IRLi esimees Mart Laar oma blogis üleskutse «Pardid ahju». Ta nahutas teravalt erakondi, et nood seavad endiselt üles valimiskandidaate, kes on juba mõnes teises esinduskogus ametis ega kavatsegi valituks osutumisel asuda uuele ametikohale. Et tõestada teema olulisust, pakkus ta välja hulga seadusemuudatusi, et lõpetada valijate petmine.

Olukorras, kus 93 riigikogu liiget, 14 ministrit ja kaks Euroopa Parlamendi liiget kandideerib tänavu kohalikku volikokku, võiks ekspeaministri üleskutse elluviimisega kaasneda dramaatilised tagajärjed. Õnneks on päästjat etendanud peaminister, kes hiljutisel valitsuse pressikonverentsil kuulutas peibutuspartide küsimuse pseudoteemaks ning soovitas meediakanalitel toimetada muude teemadega.

Kui veel eelmistel kohalikel valimistel paistis häältepüüdjana kandideerijatel vähemalt piinlik olevat, siis 2013. aastal peetakse hoopis partidest rääkijaid rahvavaenlasteks. Vandeadvokaat Jüri Raidla tõdemus, et peibutuspartide kasutamine on valijate legaliseeritud petmine, jääb hüüdjaks hääleks kõrbes. Millest võib selline kannapööre olla tingitud ja kuidas mõjutab peibutuspartide kasutamine esindusdemokraatia kvaliteeti?