Kärt Hellerma: kurg, konn ja kirjandus

Kärt Hellerma Foto: Raigo Pajula

Aasta algul ilmunud «Eesti ajalugu II» põhjustas korraliku poleemika. Hüvasti, muistne vabadusvõitlus, tere, ristisõdade ajastu. Hüvasti, Jüriöö ülestõus, hüvasti, Tasuja-müüt, hüvasti, salaunelm esiisade kangelaslikkusest. Miks mitte – rahvas, kes oma ajaloomõistmist on võimeline korrigeerima, on elav rahvas.

Hüvastijätte on meil ette tulnud varemgi. Oleme hüvasti jätnud Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooniga ja Suure Isamaasõjaga, kogu massiivse retoorikaga, mis lähiminevikus raamaturiiuleid täitis. Aga see hüvastijätt oli teistsugune, vahetum, paljusid veel kogemuse kaudu puudutav, mitte ainult intellektuaal-kontseptuaalne. Need, kel on nõukogude ajaga emotsionaalne side, mõistavad toimunut ju teistmoodi kui pealekasvanud põlvkond, kel möödunust isiklikke mälupilte pole.

Muistse vabadusvõitlusega – või ristisõdade ajastuga – on suhe mentaalne, segamatult vaimuvalda kuuluv. Elavate tunnistajate asemel on vaid uurijate töötulemused ja konkureerivad hüpoteesid. Võrreldes lähiminevikuga on kauge minevik ka palju rohkem tõlgenduste mäng. Lasta fantaasial päris vabalt lennata ajaloolased siiski ei saa. Tuleb koguda fakte, võrrelda allikaid, analüüsida, sünteesida. Vahel tulevad mängu ka oletused ja inspiratsioonipuhangus sündinud ideed. Just seal, kujutlustega täidetud alal, saab ajaloost kirjandus ja teadlasest kirjanik.