Parim ebakuju rokiklassikas

Alice Cooper kehastas Tallinna laval aastatetagust iseennast. Orianrt­hi Panagaris Tallinnas erilist muljet ei jätnud. Foto: Karli Saul

1989. aasta juunis tuli ekraanile Bondi-film «Licence To Kill» Timothy Daltoni ja Carey Lowelliga peaosades. Sama aasta sügisel tituleeris ajakiri Time selle filmi aasta kõige vägivaldsemaks, ja stseeni, kus Bond laseb ühe kurjami suruõhuga barokambris lõhki, aasta tülgastavaimaks. Alates aastast 2000 on aga seda filmi telekavades järjekindlalt nimetatud komöödiaks.

Sama lugu on 65-aastase Alice Cooperiga. Omaaegne õudustekuningas ja tema show näevad praegu välja päris naljakad. Kahjuks jagati seda nalja Tallinnas vaid näpuotsaga, kuid hiiglasliku Frankensteini ilmumine lavale tekitas minus isiklikult pea hüsteerilise naerupurske. Midagi nii armsat ja toredat pole muusikamaailmas juba ammu kohanud. Parim ebakuju, keda nähtud ja kes lisaks oma kentsakale välimusele suutis hämmastavalt täpselt imiteerida Alice’i kehakeelt.

Kontserdi algus tekitas pisikese kahetsuse – kuni «Man Behind The Maski» esitamiseni kribeles hinges kahtlus, kas Alice pole tulnud seekord lavale lihtsalt väikse sisemise sooviga tunda mõnu publiku mõnitamisest. Kogu värk oli unine, meenutas kaverbändi esinemist, ja klassikalise inimese/nuku tapmise puudumine (mis aastakümneid on kaasnenud looga «No More Mr. Nice Guy») ainult süvendas tunnet.