Tallinna joogivett pole lihtne solkida

Hiljutise lennuõnnetusega sattus Ülemiste järve õnneks vaid tühine kogus lennuki­kütust, mis linlaste joogivee kvaliteeti ei halvenda. Foto: Toomas Huik

Selleks et Tallinna joogiveevaru kasutamiskõlbmatuks muuta, läheks vaja midagi palju hirmsamat kui järvejääle maanduv lennuk, mille paakides on kolm tonni kütust.

Üle-eelmisel nädalal juhtus õnnetus, mille toimumise tõenäosust hindab Tallinna riskianalüüs väga väikeseks – Ülemiste järve kukkus lennuk. Tegelikult lennuk isegi mitte ei kukkunud järve, vaid tegi järvejääle hädamaandumise ja nii jäid olemata rasked tagajärjed, mida riskianalüüs harvaesineva sündmuse puhuks välja pakkus.

Lennukikütust sattus järve kaduvväike kogus, mis suure tõenäosusega ei jõuagi veepuhastusjaama. Ja kui ka jõuab, saab jaam selle eemaldamisega veest probleemideta hakkama.

Joogivesi puurkaevudest

Aga mis saab siis, kui näiteks mürgiseid kemikaale täis lennuk keset järve plartsatab ja mürgid vette sattuvad? Ka selline stsenaarium on eri ametkondade õppustel mitu korda läbi mängitud ja vastavad tegevuskavad koostatud.

«Kui Ülemiste järv on täielikult saastatud, tekib Tallinnas eriolukord. See tähendab, et elanike veetarbimist vähendatakse ning tootmisettevõtted võivad täiesti ilma veeta jääda,» lausus Tallinna Vee tootmisjuht Leho Võrk.

Järve saastumise korral linna veesurvet nõrgendatakse, tarbimiseks antakse niinimetatud tehnilist vett ja joogivett on võimalik võtta puurkaevude süsteemist. Tallinna veevarustuses on kaks süsteemi – põhjavee puurkaevude piirkonnad ja Ülemiste järve piirkonnad.

Puurkaevusid on Tallinnas palju, aga need ei suuda siiski tagada samasugust veevarustust kui veepuhastusjaam. Lisaks ühisveevarustuses kasutusel olevatele puurkaevudele on kaardistatud ka ettevõtete ja asutuste omanduses olevad  puurkaevud. Ühisveevärgi puurkaeve on Tallinnas üle 80 ning paljud neist on reservis just hädaolukordade jaoks.

«Kriisi korral linn päris ilma veeta ei jää. Mõnes rajoonis, näiteks kesklinnas ja Lasnamäel võivad probleemid tekkida. Sinna saab järve reostuse korral suunata  joogivee nõuetele mittevastavat tehnilist vett ning siis on vaja lahendada puurkaevude baasil joogivee küsimus. Aga seda tarbib inimene kuni viis liitrit päevas, ülejäänud  joogivett kasutatakse muuks otstarbeks» nentis Võrk.

Kogu järve reostumise oht on riskianalüüsis küll sees, kuid selle tõenäosust peetakse väga väikeseks. Ülemiste järve reguleeriv maht, millega arvestatakse joogivee tootmiseks, on 16 miljonit kantmeetrit. Ülemiste järve tegelik maht maksimaalse veeseisu korral on ca 30 miljonit  kantmeetrit  ning veevaru tagamiseks on välja ehitatud veehaardesüsteem veehoidlate,  kanalite ja jõgede baasil.

Oht maanteelt on suurem

Järve kukkuv lennuk pole sugugi suurim oht, mis Ülemiste järve ähvardab. Võrgu sõnul ähvardab palju reaalsem oht Tallinna veevarusid hoopis maanteelt, sest järve vett juurde toovad kanalid lähevad teede alt läbi ja tõenäosus, et just sellise koha peal mõne ohtliku veosega midagi juhtub, on palju suurem kui see, et mõni lennuk järve potsatab.

Tallinna Vee kommunikatsioonijuht Priit Koff tõdes hiljutisest lennuõnnetusest rääkides, et isegi kolm tonni kütust, mis lennukil enne maandumisele asumist kulutamata oli, on Ülemiste järve 30 miljoni kantmeetri juures kui piisake meres. «Aga selleks, et asi oleks täiesti kindel ja kõik tallinlased saaksid igal hommikul rahulikult kraaniveega hambaid pesta, võtame iga paari tunni tagant proove ja jälgime, kas vesi vastab kõikidele normidele,» kinnitas Koff.

Lisaks on lennuõnnetuse koht kõrgendatud tähelepanu all. Seal tehakse regulaarselt pinnaveevaatlusi: puuritakse jää sisse auke ja kontrollitakse, ega kuskil pole mingeid õlijääke või muud reostust näha. Igasugune lennukist maha jäänud reostus kavatsetakse enne jää minekut likvideerida.

Koff kordas, et selle koha pealt, kus õnnetus juhtus, vesi lähemal ajal veepuhastusjaama ei jõua. Nii et kui tunnete veekraani avades bensiinilõhna, on arvatavasti tegemist kujutlusvõime vembuga.