Namaste – pisike paradiis Muhus

Foto: Marina Puškar

Mahe suvetuul kannab üle taluõue põlispärnade õite mesimagust lõhna, aga sellest saab osa vaid vanade õunapuude all rohus lesiv majavalvur Flyn. Namastes, Sikke Sumari kokandustalus, on suviti harva sellist rahu ja vaikust...

Namastes toimuvad kolmandat suve kokanduskursused, kuhu tullakse lähedalt ja kaugelt köögikunsti õppima, ehedaid Muhu maitseid nautima. Aga võib-olla rohkemgi siinsest eluolust osa saama, sest looduse rüpes võimenduvad kokkajaile loodud suurepärased tingimused ülevaiks elamusteks.

Neid ootab vanasse aita rajatud inspireeriva sisustusega suveköök, pitsa küpsetamise tarbeks aianurka ehitatud ehtne ahi (mille laavakivipõrandal valmib paari minutiga hõrk pannitäis) ning õunapuude alla, terrassile ja pitsanurka pikitud lauad, mille ümber on seltskondadel mõnus einet võtta ja muljeid vahetada. Aitadesse, elumaja pööningule ning tänavu valminud puhkemajade kambreisse mahutatakse kostilisi, kes saavad soovi korral päevale punkti panna saunalaval viheldes ning kümblustünnis sulistades.

Seitse aastat tagasi sügisel, kui Sikke Sumari, meie põhjanaabreile tuntud TV-kokasaadete juht ja restoranipidaja, selle Vana-Tähvena nime kandva kaluritalu ostis, avanes talle nukker vaatepilt: maja katus oli sisse vajunud, kiviaiad purunenud, õu räämas.

«Tulin kevadel oma sünnipäeval siia, põnevus hinges, uurima, mis ma siis tegelikult endale ostsin. Astusin väravast sisse ja nende vanade õunapuude all kõrges rohus õitsvad punased tulbid kummardusid minu poole, justkui öeldes: «Tere tulemast, meie uus perenaine!» Mul tõusid ihukarvad püsti. See läks südamesse,» meenutab Sikke, kelle süda nüüd ongi Muhus. Aprillist oktoobrini hingab ta täiel rinnal siinset valgust, värve, soolast mereõhku. «Mitte kusagil maailmas ei ole ma niisugust tähistaevast näinud kui augustis ja septembris siin,» täheldab ta.

Namaste taastamine pole läinud valutult. Näiteks ait, mille ühes otsas asub õppeköök ja teises magamistoad, oli just uue rookatuse saanud, kuid põles hooletu töömehe tikutõmbamisest maani maha. Tulesurma läksid ka majatagused kolm suurt saarepuud.

Siis leidis agar naine lähikonnast vana palksigala, mille ta tõi Namstesse ning poolitas vanaks ja väikseks aidaks. Keegi ei aimagi, et need majad on uued, sest pererahvas on kõik hooned armastusega, maitsekalt ja väga üksikasjalikult remontinud.

Vanasse sepikotta kavandas Sikke abikaasa Tony Ilmoni sauna. Laval istuja võib läbi otsaakna valgel ajal pilvede rännakuid ja puudelatvu imetleda ning pimedas Suurt Vankrit otsida.

Talu kõik hooned on väga omanäoliselt ja hubaselt sisustatud vanade asjadega, mis on enamikus pärit Muhust ja Saaremaalt. Ainult söögitoa kristall-lühter on toodud Soomest ning õuetoolid, mis aastate eest teenisid pererahva Helsingi restorani terrassikülalisi, veedavad siin sisukalt oma pensionipõlve.

«Namastesse on väga raske täiesti uusi asju muretseda, siin peab endisaegne üldmulje säilima,» arutleb Sikke.

Namaste nagu Tallinngi ei saa mitte kunagi valmis. Hiljuti said katuse alla lihtsa laudise ja laudkatusega suvemajad, nende asukate päralt on avarad vaated ja aafrikalik välidušš.

Suvemajade ja taluhoonete vahel laiub ürdiaed. Maitsetaimede kasvatamine on Sikke suur kirg. «Olen linnatüdruk, aga mul on sada raamatut, kust ma ammutan teadmisi, ja kui ma hätta jään, siis aitab mind nõu ja jõuga armas naabrinaine Liivia Mardi,» selgitab potipõllumees, kelle lemmikürdiks on leeskputk, mille maitse meenutab natuke sellerit.

Kevadel ilmunud elustiiliraamatus «Na­mas­te. Muhumaa ehedad maitsed» õpetab ta leeskputkesoola valmistama. Muide, see raamat kõneleb väga huvitavalt Namastes toimuvast. Aga uskuge, tegelikkus on kokandustalus veelgi täiuslikum!