Eesti lapsed torkavad Euroopas silma koolivihkamisega

Eesti Õpilasesinduste Liidu liikmed Edgar Rootalu (vasakult), Susanna Paeväli, Kristo Peterson ja Sille Lukk. Foto: Peeter Langovits

Kuigi Eesti õpilased on üle maailma tuntud heade tulemustega rahvusvahelistel olümpiaadidel, ei paku õppimine meie noortele rõõmu ega huvi, teatab inimarengu aruanne.

Aruanne toob esile, et 70 protsenti Eesti õpilastest peab õppekoormust liiga suureks, 67 protsenti tunneb, et nad on pidevalt väsinud, ja 33 protsenti, et ei taha üldse koolis käia. «Eesti paistab 25 Euroopa riigi hulgas silma väikseima koolimeeldivuse, õpilaste ülimadala subjektiivse heaolutunde poolest ja koolivägivalla kogemise sageduselt,» öeldakse aruandes.

Eesti Õpilasesinduste Liidu aseesimehe Kristo Petersoni sõnul ongi paraku Eesti õpilaste olukord selline, nagu aruandes kirjas. «Ülekoormus on tingitud just sellest, et kooliõpingutes ei arvestata kodutöödele kuluvat aega,» nentis Peterson ja lisas, et tihti on õpilase koolipäev koos koduste töödega pikem kui täiskasvanute tööpäev.

Suur koormus on tema sõnul tingitud ka sellest, et õpilastele jäetakse tihti koju õppimiseks uusi teemasid, mida koolitunnis pole arutatud ega õpetatud. «Ideaalvariant oleks see, et uus teema võetakse läbi koolis ja kodus tuleb vaid korrata,» ütles Peterson.

Pole arutlust ega analüüsi

Aruandes mööndakse, et koolide edukust mõõdetakse riigieksamitulemustega, õpilasi hinnatakse vaid omandatud teadmiste alusel ega pöörata piisavalt tähelepanu isiksuse arengule. Ka Peterson tõdes, et koolis toimuv õpe on liialt orienteeritud teadmiste andmistele, aga eelkõige põhikooli osas jääb puudu kasvatuslikust aspektist. «Just väärtushinnangud on jäetud tähelepanuta. On kahetsusväärne, et need jäävad kõrgete teadmiste püüdluste varju,» nentis kevadel põhikooli lõpetav Peterson.

Ka Tartu Ülikooli professor Marju Lauristin ütles esmaspäevasel inimarengu aruande esitlusel, et on kahetsusväärne, et näiteks Eesti gümnaasiumi lõpetavad õpilased ei tea termini «sotsiaalne mobiilsus» tähendust. See tähendab, et koolitundides ei pöörata piisavalt tähelepanu analüüsile ja arutlusele, vaid õpilased on sunnitud vaid faktiteadmisi pähe tuupima.

«Eesti koolid seisavad proovikivi ees muutuda teadmiste vabrikust keskkonnaks, mis toetab noorte kasvamist loovateks, harmoonilisteks isiksusteks, kes suudavad ennast täisväärtuslikult teostada eri rollides: perekonnas, tööl ja avalikus elus,» märgitakse aruandes.

Õpilasesinduste liidu aseesimees Peterson loodab, et uute õppekavade toimima hakates see muutub ja ka õpilaste päevakoormus muutub väiksemaks. «See ei tähenda, et teadmistepõhise õppe peaks ära unustama, vaid tähtis on koolis rohkem väärtustada nii suhtlemis- kui ka teisi sotsiaalseid oskusi,» rääkis ta.

Lisaks suurele õppekoormusele on aruandes pööratud tähelepanu ka noorte väärtushinnangutele. Uurimuse tulemuste põhjal kuulus noorte väärtustehierarhia tippu sõprus, perekond, tervis, õiglus ja võime jääda iseendaks. Erinevalt Vene noortest hindavad soomlased ja eestlased rohkem huumorimeelt ja armastust. Samas hindavad Vene noored rohkem perekonda ja lähedasi suhteid. Noorte endi meelest kujundavad nende väärtusi vanemad.

Vanemad ei tunne huvi

Petersoni sõnul on lapsevanemad paraku järjest enam orienteeritud oma töödele ja tegemistele, mitte oma kooliealistele lastele. «Õpetaja tähtsus on koolis suurenenud, aga enamik õpetajaid ei ole koolituse poole pealt selleks valmis,» rääkis Peterson. «Kõik aga hakkabki peale õpetajate koolitusest.»

Aruanne toob esile, et Eesti noored on veendunud, et hea õppeedukus on nende vanemate jaoks tähtsam kui üleüldised laialdased teadmised. Inimarengu aruande selle peatüki autor Margit Sutrop nentis uuringus, et kool on ühiskonna peegel. «Kui kogu ühiskond põeb edukultust, kannatab selle all ka kool,» ütles ta.

Peterson avaldas lootust, et analüüsi- ja arutlusvõime arendamisele pööratakse uues õppekavas rohkem tähelepanu.

Küsitlus: milliseid teadmisi hindate rohkem, kas vanematelt saadud või koolitarkust?