Seadusemuudatus hoiab sukeldujad vrakkidest eemal

Uurimislaev Mare Foto: Mati Hiis / Õhtuleht

Muinsuskaitseseaduse muutmine võtab lisaks metallidetektorite keelamisele teise suure uuendusena ette veealuse kultuuripärandi kaitse viimastel aastatel aktiviseerunud sukeldujate ja vrakilammutajate eest.

Eelnõu koostamises kaasa löönud muinsuskaitseameti peadirektor Kalev Uustalu nentis, et muudatuste põhjuseks on vajadus reguleerida valdkondi, mis ohustavad kultuuripärandi säilimist. «Veealuse kultuuripärandi säilimine ja kaitsmine on olnud seni rohkem entusiastide ja kokkulepete pärusmaa, kuid seadusemuudatusega kaasneb vajalik riigipoolne kaitse,» ütles ta.

Kuna veealuse kultuuripärandi kaitse on reguleerimata, on vrakkidele ja veealustele ehitistele sukeldumine riigi kontrolli alt väljas ning kultuuriväärtuslikke vrakke lammutatud või rikutud eesmärgiga realiseerida ülestoodud vraki osasid,» leiavad eelnõu autorid.

Pinnuks silmas sukeldujad ja traalijad

Probleemid kultuuriväärtuslike vrakkide ja veealuste ehitiste kaitsega on eriti aktuaalseks muutunud viimaste aastate jooksul, mil on aktiivselt tegutsema asunud sukeldumisklubid ja eraisikutest sukeldujate arv on oluliselt kasvanud.

Samuti on kasvanud vrakkide, veealuste ehitiste või laevahukukohtade rikkumine näiteks traalimise ja süvendamisega. «Surve veealusele kultuuripärandile on järsult kasvanud ning sellest tulenevalt vajavad tõhusamat kaitset laevahukukohad koos vrakiga eraldi kinnismälestiseks tunnistamise ning neile kaitsevööndi määramise teel, aga ka muud vrakid ja veealused ehitised, mis ei ole veel mälestiseks tunnistatud. Eesmärgiks on reguleerida veealuse kultuuripärandi kaitse, veealuste mälestiste säilimine ning tegevuste reguleerimine riiklikul tasandil,» seisab seletuskirjas.

Ka Eesti meremuuseumi allveearheoloogia teaduri Vello Mässi hinnangul ei ole Eestis kaitseasjadega veel kõik korras. «Tegelikult on kõik mereriigid vrakikaitsega hädas,» tunnistas ta.

Mässi sõnul on viimastel aastatel tekkinud üha rohkem sukeldujaid, kellel puudub ettevalmistus ja ettekujutus sellest, mida kaitsta ja milleks on üldse vaja midagi kaitsta. «See on valdkond, millega kõik mereriigid on rohkem või vähem hädas. Kindlasti ei ole ka meil need asjad üheselt lahendatud, siin on kündmata maad veel küll.»

Merearheoloogiliselt rikas ala

Mäss märkis et veealuse kultuuripärandi osas on Eesti eriolukorras. «Eesti on ajalooliselt asunud laevade ristteel. Siit on mööda läinud viikingite laevateed, Hansa kaubateed. Ja kõik, kes on siit mööda sõitnud, on siia ka midagi ära kaotanud,» selgitas ta.

Meremuuseum on uppunud laevade otsimisega tegelenud juba 32 aastat. «Väga palju on otsitud, leitud, uuritud ja kõike seda on publitseeritud. Sel teemal on kirjutatud viis raamatut ja ligi 200 artiklit. Seda põldu oleme väga visalt harinud ja kavatseme ka jätkata,» sõnas Mäss.

Samas kurtis ta, et kuna keegi teine Eestis sellise tööga ei tegele, siis tuntakse teravat puudust järelkasvust. Et tööd saab teha ainult suviti, siis on tööd teha veel küll ja küll. «Peamiselt oleme töötanud põhjarannikul, Saaremaa ja Hiiumaa on jäänud paratamatult veidi kõrvale ja peaaegu üldse ei ole me tööd saanud teha Liivi lahes. Liiv laht on suur mereala ja kuigi meil on infot sealsete vrakkide kohta, ei jõua me sinna ka kõige parema tahtmise juures. Üks laev ja vähe mehi, kes sellega tegelevad,» nentis Vello Mäss.