Keelemees: võõrast nime kirjuta nii, nagu tahaksid, et sinu oma kirjutataks

Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Me ei tahaks ju, et teised kirjutaksid näiteks Sääritsa asemel Sæærits ja sellepärast peaksime eesti keeles püüdma võõraste nimede puhul eelistada lähtekeele kirjapilti, selgitab Eesti Keele Instituudi (EKI) peakeelekorraldaja-vanemteadur

Peeter Päll

intervjuus Postimees.ee'le, miks sai Ukraina presidendist Janukovitšist järsku Janukovõtš või suusataja Marit Björgenist Bjørgen.

See, kas kohanimede puhul eelistatakse endonüüme või eksonüüme, on aegade jookul vaheldunud. Mis on praegune trend, kas eestipärasus või orignaalilähedus?

Kohanimede kirjutust on viimastel aastakümnetel tõesti reformitud, aga oma loogika ja süsteem on selles ikkagi olemas. Eestipäraseid ja põliseid välismaa kohtade nimesid ei ole keegi püüdnud kõrvale tõrjuda, sobivad nimed on nii Riia, Pihkva, Helsingi kui ka paljude Euroopa riikide eestipärased nimed.

Mida on püütud vähendada, on puht kirjapildimugandite hulka, st selliseid nimesid, mis häälduvad nagu lähtekeeles, ent kirjutatakse eestipäraselt. Eksonüümid, nagu neid rahvusvahelise sõnaga nimetatakse, on ka probleem teiste keelte jaoks ja neid ei ole soovitatav juurde tekitada. Eksonüümid tekitavad sageli tõlkimisel vigu, sest neid ei osata ära tunda; näiteks ei tea mõned inglise keelest tõlkijad inglise eksonüüme ja tõlgivad seetõttu Bavaria Bavaariaks Baieri asemel, jätavad Gothenburgi Göteborgiks tõlkimata jne.

Võõrnimede kirjutamisel eelistatakse üldiselt säilitada lähtekirjapilti, aga see eelistus ei puuduta pika traditsiooniga eestikeelseid või eestipäraseid nimesid. Kuhu tõmmata piir, selle üle saab muidugi lõputult vaielda. Keelekorraldajad jälgivad tegelikku keelekasutust ja võtavad seda õigekeelsusõnaraamatu (ÕS) järgmistes trükkides kindlasti arvesse, näiteks kui mõni pakutav nimekuju ei juurdu, siis on põhjust soovitust revideerida.

Miks kirjutatakse kohanimesid kord nii, kord naa? ÕS annab eelisvariandina näiteks Kenya, kuigi Keenia oleks märksa kirjutuspärasem. ÕSi järgi peaks olema esimene valik Bucureşti, mitte eestlasele hoopis tavalisem Bukarest. Korfu asemel soovitab ÕS kasutada Kerkyra. Samas Kopenhaagen ju kasutame, mitte København, nagu taani keeli oleks. Miks ei võiks ÕS ka teiste võõrapäraste nimede puhul eelissoovitada siiski eestipäraseid nimekujusid?

Juurdunud ja hästi tuntud mugandeid ei ole põhjust muuta. Nende hulka kuuluvad näiteks Berliin, Pariis, Viin jm nimed, mille traditsiooni pikkust võib mõõta rohkem kui saja aastaga. Nendest muganditest aga, mis tekkisid eesti keelde rahvalikkuse sildi all juurutatud häälduspärase kirjaviisi ajajärgul 1940. aastate lõpus ja 1950. aastatel, on üldiselt vabanetud: Madriid on jälle Madrid ja Reikjavik Reykjavík.

ÕS annab nii Kenya kui ka Keenia kasutatava kujuna. Eelistus on Kenyale antud üksnes seetõttu, et tegemist ei ole tüüpilise ladinapärase ia-lõpulise maanimega, Kenya on algselt mäenimi.

ÕS eelistab jälle kreekakeelset ametlikku nime Korfule, ent nähtavasti on turismikirjanduses Korfu sedavõrd juurdunud, et see tuleks anda vähemasti rööpvõimalusena.

Bucureşti - siin soovitab ÕS Bukaresti, ent sõnastikus on antud ka rumeeniakeelne nimi, sest kes soovib, saab seda kasutada. Põhimõtteliselt ei ole lähtekeelse nime kasutamine eesti keeles viga.

Kopenhaagen on mugand saksakeelsest nimest ja sellisena meil juurdunud. Muide, C. R. Jakobson oma geograafiaõpikus 1868. a kasutas just kuju Kjöbenhawen, sest talle ei istunud saksapärased nimed. 1983. a soovitas taani nime København ka õigekeelsuskomisjon, aga soovitusest hiljem loobuti.

Miks ei võiks või äkki võibki kirjutada tuntud Norra suusataja nime näiteks Björgen, praegu kuulukse olema õige Bjørgen? Siia alla näikse kuuluvat ka välismaised riigijuhid, kelle nime kirjutatakse näiteks esmalt ühtemoodi, kuid siis saab valdavaks uus, originaalilähedane vorm.

Kui me kirjutame Bjørgeni asemel Björgen, siis seda nimetame lihtsustamiseks. Lihtsustamine on vahel paratamatu, kui vajalikke tähti pole võimalik kirjutada, ent see ei saa olla reegel. Mida nõudlikum on väljaanne ja autor, seda vähem lihtsustusi esineb.

Norralased kirjutavad ka vahel ise ø asemel ö ja æ asemel ä ja põhimõtteliselt ei tekita see segadust, sest norra keele tundjad teavad, et selles keeles ei kasutata ö-d ega ä-d, seeasemel on ø ja æ.

Ent teisipidi: kuidas meile meeldiks, kui norralased kirjutaksid Øøbik ja Sæærits?

Et me kõiki isikunimesid kohe õigesti ei õpi kirjutama, on ilmselt kiirete aegade paratamatus. Ent kindlasti peaks meile võimalus jääma targemaks saada, st kord juba tehtud viga ei maksa kinnistada, vaid esimesel võimalusel tuleks see parandada.

ÕS soovitab ID-kaarti nimetada isikutunnistuseks. Kahtlemata see kaart isikutunnistus ongi, aga isikutunnistusena tajuvad inimesed mitte ainult seda: ka passi, õpilaspileti ja juhiloa esitamisel on võimalik isikut tuvastada, st et need justkui oleks ka isikutunnistused. Selguse huvides oleks ehk ID-kaart siiski õigem öelda-kirjutada?

ID-kaart ongi Eestis ametlikult isikutunnistus - lugege, mis ülaserva on kirjutatud!. ID-kaart on selle argine nimetus, pealegi väga inglismõjuline (ID card).