Ministeerium: loomad oma järglasi ei peksa, miks siis inimesed?

Anniki Tikerpuu (vasakul) ja Mari Kalkun online-väitlemas. Foto: Peeter Langovits

Inimene on ainus olend looduses, kes õpetamise ja kasvatamise ettekäändel sihilikult oma järglasi peksab, toovad välja Mari Kalkun ja Anniki Tikerpuu sotsiaalministeeriumist, põhjendades online-väitluse omapoolses lõppsõnas laste füüsilise karistamise keelamise olulisust.

Väitluse lõpuks oleme jätkuvalt seisukohal, et füüsilise karistamise keelamine aitab ühiskonnas kaasa selge hoiaku kujunemisele, et füüsiline karistamine on lapsevastane vägivald, mitte kasvatusmeetod.

Tsiteerime siinkohal ühe ema arvamust internetis: «Et teema üldse on arutusel, näitab, et seadusemuudatust on vaja. Peaks ju olema elementaarne, et teist inimest ei tohi lüüa. Aga ometi veel arutatakse selle teema üle. /.../ Seadust on vaja, et kõigile oleks ühiselt selge, et lapse peksmine on samasugune kuritegu kui iga kaaskodaniku peksmine (suhtumine on ju hetkel, nagu kehtivad seadused lastele ei laieneks).»

Kurvastab, et paljude inimeste jaoks on füüsilise karistamise keelustamine võrdsustatud sekkumisega pere siseasjadesse. Justnagu võetaks vanematelt võimalus oma lastele piire seada. Inimest austavas ühiskonnas on olemas teadmised ja oskused, kuidas suhelda, väljendades oma seisukohti teist inimest austavalt. Kasutagem seda ka laste puhul!

Lapse füüsiline karistamine ei anna lapsele positiivseid mudeleid. Ta hoopis õpetab lastele, et nende vanemad, keda nad loodetavasti armastavad ja austavad, peavad õigeks probleemide lahendamist vägivallaga. Lapsed ei õpi ainult sellest, mida vanemad räägivad, vaid ka sellest, mida nad teevad ehk läbi eeskujude.

Mõistame kehalise karistamise pooldajate hirmu, et vanematelt võetakse vahendid laste korralekutsumiseks, ja sõna «seadus» justkui võrduks karistusega. Konkreetse seadusemuudatuse eesmärk on muuta hoiakuid, mitte sätestada karistusi. Vanemate kasvatusmeetodite «tööriistakasti» täiendamiseks on kindlasti vaja pakkuda senisest enam teavitustööd ja koolitusi. Loodame, et vanemad kasutavad ka võimalust koolitustel osaleda.

Tuntud Soome psühhiaater Martti Paloheimo võrdleb oma raamatus «Lapsepõlve mõjud» järglaste kohtlemist loomariigis ja inimkooslustes.

Mõnedki loomad võivad oma poegi õpetada ja kasvatada võtetega, mis paistavad üsna metsikud. Aga oma poegi nad selle rahmeldamise käigus siiski ei kahjusta.

Inimene on ainus olend looduses, kes võib õpetamise ja kasvatamise ettekäändel sihilikult, teadlikult, nagu ajaviiteks ja seda isegi nautides, peksta oma järglasi ehk siis oma lapsi.

Sel nädalal avalikkuses lahvatanud arutelu laste kehalise karistamise teemal on vast pannud ühiskonda senisest teadlikumalt mõtlema sellele, milliseks me kujundame oma laste elu praegu ja tulevikus. Loodame debati jätkumisele ning tarkadele ja teadlikele valikutele.

Postimees.ee online-väitluse kolmanda osana esitavad mõlemad debati pooled enda seisukohti kokkuvõtvad lõppsõnad.