Online-väitlus: Eesti peaks keelama laste füüsilise karistamise

Online-väitlus vitsakeelu teemal. Foto: Lennart Rikk

Postimees.ee uue hooaja teises online-väitluses üritab sotsiaalministeerium tõestada, et Eestis peaks keelustama laste füüsilise karistamise, vastupidist seisukohta kaitsevad Eesti Väitlusseltsi esindajad Liina Naaber ja Sten Andreas Ehrlich.

Mõlema poole avakõnedele järgneb kell 12 interaktiivne ristküsitlus, kus on võimalus sõna sekka öelda ka lugejatel. Oma küsimused sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna esindajatele Mari Kalkunile ja Anniki Tikerpuule võib postitada selle loo kommentaariumisse.

Ristküsitlusele järgneb väitluse kolmas osa, kus kumbki pool esitab oma seisukohti kokkuvõtva lõppsõna.

SOTSIAALMINISTEERIUMI ARGUMENDID
Eesti peaks keelama laste füüsilise karistamise

Väidame, et Eesti peab keelama laste füüsilise karistamise, sest see on inimõiguste rikkumine kehalise puutumatuse ja inimväärikuse seisukohalt.

Miks me seda väidame? Sellepärast, et lastel on täiskasvanutega võrdne õigus inimväärikusele ja kehalisele puutumatusele ning seaduse kaitsele.

Laste füüsiline karistamine kodus on olnud traditsiooniline kasvatusviis juba sajandeid. Aegade jooksul on kujunenud välja suur hulk müüte ja negatiivseid uskumusi, näiteks «mida valusam vits, seda armsam laps» või «hirm on see, mis mehe araks teeb».

Tegelikult on füüsiline karistamine lastevastane vägivald, mida on õigustud lapse distsiplineerimisega. Lapse jaoks on karmiks tegelikkuseks reaalne valu ja haiget saamine.

Riigis kehtivad seadused kannavad endas ühiskonna kokku lepitud norme ja väärtusi. Sõnasõnalise füüsilise karistamise keelu sisseviimine seadusesse on hädavajalik kujundamaks ühiskonna väärtusi ja hoiakuid. Keelu seadustamise läbi soovime juurutada arusaama, et laste füüsiline karistamine on lastevastane vägivald, mitte kasvatusmeetod. Keelu sisseviimise kõrval on vajalik jätkata teavitustöö ja lapsevanemate koolitamisega, et vanemad omandaksid efektiivseid oskusi laste kasvatamiseks.

Teaduslikud uuringud kinnitavad, et füüsiline karistamine kahjustab last ja omab negatiivset mõju tema tulevikule. Vägivalla kasutamisel on kalduvus peredes korduda ning kanduda ühest põlvest teise.

Füüsiline karistamine lapseeas on riskifaktor muudeks probleemideks nagu depressioon, enesetapp, alkoholi kuritarvitamine, antisotsiaalne käitumine. Laste füüsiline karistamine võib tagajärjena viia täiskasvanueas füüsilise agressiivsuse ja partneri väärkohtlemiseni.

Paraku on laste füüsiline karistamine endiselt paljude meie lapsevanemate kasutatav ja aktsepteeritud kasvatusmeetod. Samal ajal töökaaslase tutistamist ei peeta aktsepteeritavaks korralekutsumise viisiks.

Näiteks selgus 2009. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooringust, et abikaasa (elukaaslase) füüsiline korralekutsumine on lubatud 6 protsendi elanike arvates, samal ajal on lapse füüsiline karistamine lubatud 47 protsendi Eesti elanike arvates.

Eelnevatele argumentidele viidates tõdeme, et füüsilise karistamise keelamine aitab kaasa ühiskonnas selge hoiaku kujunemisele, et füüsiline karistamine on lapsevastane vägivald ja tema kehalise puutumatuse ning inimväärikuse rikkumine, mitte kasvatusmeetod.

VÄITLUSSELTSI ARGUMENDID
Eesti ei peaks keelama laste füüsilist karistamist

Toetame hetkel Eestis kehtivaid seadusi, mille regulatsioon annab piisavad võimalused laste kaitsmiseks. Meie hinnangul on vaja tegeleda ühiskonna harimise ja seaduste rakendamisega, mitte uute eesmärgitute seaduste loomisega.

1. Oponendid väidavad, et lastel on õigus inimväärikusele, kehalisele puutumatusele ja seaduse kaitsele.

Nõustume, et lastel on õigus inimväärikusele, kehalisele puutumatusele ja seaduse kaitsele, sest see on truism, mille vastu ei saa väidelda. Eelnimetatud õigusi ja põhimõtteid kaitsevad juba Eestis kehtivad seadused, näiteks karistusseadustiku § 121 kohaselt on karistatav teise isiku peksmine, löömine, tervise kahjustamine ja valu tekitamine.

Seega ei muuda oponentide plaanitav seadusemuudatus mitte midagi kehalise väärkohtlemise suhtes ja see ei olegi selle väitluse teema ehk maakeeli öeldes on oponentide esimene argument kirjutatud teemast mööda. Sotsiaalministeeriumi pakutav muudatus keelustaks igasuguse füüsilise karistamise, mis kindlasti ei ole samaväärne kehalise väärkohtlemisega. Antud väitlus peaks keskenduma just nimelt füüsilise karistamise kui kasvatusvahendi keelustamisele, sest mõlemad pooled nõustuvad kindlasti väärkohtlemise keelustamisega.

2. Oponendid rõhuvad ühiskonnas kokkulepitud normidele ja väärtustele.

Oponendid leiavad, et riigi seadused peegeldavad inimesi. Samuti väidavad nad, et muudatuste sisseviimine seadusesse on hädavajalik kujundamaks ühiskonna väärtuseid ja hoiakuid. Kumba pidi siis ikkagi on? Juhul, kui ühiskond aktsepteerib kehalist väärkohtlemist, siis seaduse muutmisega seda probleemi lahendada ei ole võimalik. Muutuma peaks ühiskond ja selles kehtivad arusaamad ja traditsioonid. Juhul, kui ühiskond siiski ei tunnusta füüsilist väärkohtlemist, on meil piisav õiguslik regulatsioon, nagu viidatud esimese argumendi vastuväidetes, et neid väärtuseid kajastada.

3. Oponendid leiavad, et karistamine on lapsele kahjulik.

Oponentide viidatud uuringutest ei selgu, millist vägivalda on uuritud lapsed kogenud. Nõustume, et laste süstemaatiline peksmine on kindlasti tegur, mis mõjutab nende tulevikku, kuid seda ei saa välistada lastekaitse seadusesse ühe lause lisamisega. Lause lisamine ei muuda inimeste käitumist, kes juba praegu seadusest üle astudes lapsi kuritarvitavad.

Füüsiline karistamine ei tekita hilisemaid traumasid. Näiteks Eestis on ilmselt kõiki lapsepõlves tutistatud, kuid vaid murdosa ühiskonnast on agressiivne.

Oleme seisukohal, et laste teatav kehaline distsiplineerimine on laste kasvatamise juures oluline. Rootsi, kus juba päris kaua kehtib seadus, mis keelab laste täieliku kehalise karistamise, ei ole sugugi 100 protsenti rahul oma kehtiva süsteemiga ja leiab selles ka vigu.

Lapse arengu juures on oluline, et laps mõistaks vahet heal ja halval ning samuti, et lapsel tekiks austus oma vanematesse. Lapsel esineb arengufaas, kus ta ei pruugi olla veel nii arenenud, et mõistaks vanema selgitusi. Tihti on vajalikud ka välised stiimulid - karistus või kiitus.

Seega toetame hetkel kehtivaid seadusi ja ei näe vajadust teha muudatusi, millel ei ole mingit positiivset mõju!