/nginx/o/2017/10/21/7237937t1hed2c.jpg)
/nginx/o/2010/03/10/329523t1hf4a6.jpg)
Eesti Kongressi sõnaõigusliku delegaadina kuulunud Valeri Kalabugin meenutas, et omal ajal tõi lõhe taasiseseisvumisaegsesse erinevate liikumiste koostöösse just Rahvarinde juhtkond.
Kalabugin: Rahvarinde juhtkond reetis koostöö
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Paljud tegutsesid Rahvarindes ja kodanike komiteede liikumises. Regionaalsed Rahvarinde osakonnad tegid tihedat koostööd kodanike komiteede ja ERSPga. Kodanike komiteed polnud partei, see oli ühiskondlik liikumine, Rahvarinne pretendeeris parteilisele kuuluvusele,» selgitas Kalabugin Vikerraadio saates «Reporteritund».
«Rahvarinde ladvik läks raksu regionaalsete Rahvarinnetega, ladvik üritas paralüseerida koostööd.»
«24. veebruaril 1989 pidi peetama kõigi liikumiste ühismiiting, millele pidi kokkuleppe järgi loa hankima Rahvarinne, mis sai tollaste võimudega kõige paremini läbi. Luba ei hangitud, ööl vastu 24. veebruari mindi kohtumisele Eesti NSV juhtidega ning selle tulemusel otsustati korraldada järgmisel päeval eraldi miiting,» meenutas Kalabugin.
«Nende korraldatud miitingul Toompeal olin mina ainus sinimustvalge lipukesega inimene - Eesti rahvas sai hästi aru, millega on tegemist,» tõdes Kalabugin.
Kalabugini sõnul sai ta omal ajal kohe aru, et Eesti Kongress on ainuõigeim juriidiline tee Eesti Vabariigi taastamiseks. Ta kuulus kodanike komiteede kohaliku rakukese info ja vene toimkonda ning tõlkis kongressi materjale vene keelde.
Samuti 43 sõnaõigusliku Eesti Kongressi delegaadi hulka kuulunud Sergei Zonov meenutas samuti, et infopuudus vene kogukonna seas Eesti ajaloo koha pealt oli tollal üks suuremaid probleeme.
«Kui nähti, et kokkulepet on rikutud, hakkas sisuline liikumine Eesti Komitee liikumise toetamisele, Rahvarinne hakkas muutuma nagu tänapäeval erinevad jõud valimiste eel. Kohalikul tasemel osati koostööd teha, kõrgemal koostööd ei suudetud teha,» rääkis Zonov.
Zonovi sõnul kodakondsust taotlejatele antud roheline kaart oligi eelkõige tahteavaldus. «Samas oli see oht, olid kohe kui potentsiaalne rahvavaenlane. Mingeid lubadusi ega privileege ei antud.»
60 000 kodakondsuse taotlejast 38 000 saigi hiljem lihtsustatud korras kodakondsuse.
«Kaardil oli kirjas: «Mina toetan seadusliku Eesti Vabariigi taastamist. Taotlen selle kodakondsust, kui Eesti Vabariik taastatakse»,» meenutas Kalabugin.
«Pressis väljendati pettumust pärast esimest Eesti Kongressi istungjärku, et miks ei kuulutatud ennast kõrgeimaks esindusorganiks. Aga see polnudki Eesti Kongressi eesmärk, muidu oleks ajanud pilli lõhki,» selgitas Kalabugin.
«Vaim oli Eesti Kongressis nii avatud, sõbralik ja demokraatlik, et hiljem ei ole ma enam midagi taolist kogenud. Midagi ei otsustatud tagatubades ega kinniste uste taga - see sai kohe teatavaks, kui midagi sellist prooviti,» meenutas ta.
«Tookord oleks siinelavatele venelastele rohkem infot jagama, ajalookäsitluse kohta näiteks. Kui inimestel pole informatsiooni, et seda millegagi, mida ta teab, võrrelda, siis ei oska ta valikuid teha. See polnud viga, aga kahjuks ei jätkunud energiat, et kõigile ajaloost tõtt rääkida,» rääkis Zonov.
Vabariiklik venekeelne ajakirjandus vaikis Eesti Kongressi toona maha.
«Käisin ajalehe Estonija toimetuses Eesti Kongressi materjalidega, saadeti kogu aeg minema, peatoimetaja hakkas mulle omapäraselt seletama, rääkis nagu pätt pätiga, roppe sõnu kasutades, miks neid materjale ei avaldata,» meenutas Kalabugin.
«Hiljem tegime peaminister Mart Laarile ettepaneku, et tuleb üks vene leht üle võtta, kuna Molodjož Estonii oli muutunud nii punapruuniks, aga vastuseks öeldi, et olulisem on Rahva Hääl üle võtta, et venelased organiseeruvad ise, kui loome demokraatlikud tingimused, see oli eestlaste naiivsus. Aga demokraatliku kogemusega vene inimesed olid Gulagis tapetud, polnud kuskilt võtta sellise traditsiooniga inimesi,» rõhutas ta.
«Kõiki siit tollal lahkunud venelasi tuleb vaadata üksikjuhtumite kaupa. Kes läks perekondlikel põhjustel, kes tööalastel. Paljud Venemaale läinud nägid, mis seal toimus, ja tulid tagasi,» tõdes Zonov.