/nginx/o/2009/09/24/240177t1h7c3d.jpg)
/nginx/o/2010/02/01/304954t1hbca0.jpg)
Sotsiaalministeerium tõdeb, et seaduse keeld laste löömist kodudes päevapealt ei lõpeta, kuid lootus on praeguste ja tulevaste lapsevanemate mõtlemist muuta.
Ministeerium: vitsakasvatuse keelamise eesmärk pole kedagi karistada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Laste kehalise karistamise keelustamine ei tähenda, et süsteemis midagi olulist muutuks, sest lastevastane vägivald on meil ka juba praegu keelustatud ja karistused karistusseadustikus ette nähtud,» ütles üks eelnõuga tegelejatest, sotsiaalministeeriumi laste õiguste ja teenuste juht Anniki Tikerpuu. «Keelustamise eesmärk ei seisne selles, et vanemaid karistada, vaid selles, et edendada positiivset lastekasvatust,» rõhutas ta. «Ka praegu on igal kodanikul kohustus teatada abi vajavast lapsest.»
Mingeid erilisi karistusi lapse kallal vägivallatsemise eest karistusseadustikku ei tule.
See näeb ka praegu ette karistuse iga inimese, nii lapse kui täiskasvanu, tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest.
Sotsiaalministeeriumi uuele laste ja perede osakonnale on lastekaitseseaduse muutmisel parimaks eeskujuks Rootsi, kus alustati laste kehalise karistamise järkjärgulise keelamisega koolides juba 1927. aastal. Umbes 70 aastat hiljem oli jõutud niikaugele, et veel vaid 11 protsenti rootslastest pooldas väga kerget kehalist karistamist.
«Meil on olemas kõik eeldused selleks, et loota, et meil läheb hoiakute kujunemine kiiremini kui Rootsis,» ütles Tikerpuu. «Väga suur osa meie inimestest siiski leiab, et lapse kehaline karistamine ei ole aktsepteeritud kasvatusviis.»
Ometi peab ministeerium laste kodust füüsilist karistamist nii oluliseks probleemiks, et seda lastekaitseseaduses eraldi ära mainida. «Tehtud uuringud viitavad sellele, et kehaline karistamine on probleem, sest endiselt veel väga paljud inimesed arvavad, et see peaks olema lubatud,» selgitas Tikerpuu.
Näiteks sotsiaalministeeriumi tellimusel 2006. aastal tehtud Eesti elanikkonna väärtushinnangute uuringust (RISC) selgus, et lapse kehaline karistamine on tegelikkuses kujunenud normiks ning igapäevaseks kasvatusmeetodiks. Teatud olukordades pidas kehalist karistamist õigustatud kasvatusmeetodiks suuremal või vähemal määral kokku 38 protsenti eestimaalastest. Veel avaldamata 2009. aasata soolise võrdõiguslikkuse monitooringust selgus aga, et lapse kehaline karistamine on lubatud ligi poole Eesti elanike arvates.
Tikerpuu kinnitas, et kõige tähtsam on vanematele õpetada, et last tuleb kohelda inimväärselt ega tohi teha talle seda, mida ei tahaks endale. Ministeerium pakub näiteks välja, et Eestis võiks Rootsi eeskujul sünnitusmajades igale sündinud lapse vanemale hakata jagama teabematerjali, mis käsitleks laste kehalise karistamise ja üldse füüsilise väärkohtlemise kahjulikkust.