/nginx/o/2009/07/03/201533t1h77f5.jpg)
Sulev Keeduse filmis «Joonatan Austraaliast» tekitab kaugelt lõunast tulnud Joonatani saabumine Mustjala elanike seas palju elevust. 80 kilomeetri kauguselt põhjapoolsest naaberriigist Tallinna õppima tulnud Antti Joonatan Häkli ei mõju küll nii eksootiliselt, kuid oma veidi teistsuguse keelekasutuse ja olemusega paistab ta seltskonnas siiski kohe silma, veendus Ave Lutter.
Antti on pärit Helsingist, kuid viimased neli aastat on ta õppinud Tallinnas Balti Filmi- ja Meediakoolis (BFM). Eelmisel kevadel lõpetas ta audiovisuaalse meedia bakalaureuseõppe, sügisest õpib magistrantuuris dokumentalistikat.
Eestisse sattus 23-aastane Antti juhuslikult. «2006. aasta aprillis olin sõjaväes, kui mu Eestis elav onu helistas ja rääkis Balti Filmi- ja Meediakoolist ning pakkus välja, et võiksin Tallinna õppima tulla.»
Idee tundus huvitav ja sisseastumiseksamite kadalipu edukalt läbinuna kuulas ta juba kaks päeva pärast sõjaväest pääsemist Sütiste teel asuvas koolimajas loengut. «Mu esimene päev Eestis oli päris kohutav. Mäletan, et mõtlesin õhtul õudustundega: mida ma küll teinud olen, miks ma siia tulin?» meenutab Häkli esimesi emotsioone.
Nüüdseks tunneb Antti end Eestis täiesti koduselt. Tal on siin oma sõprusringkond ja igapäevased tegemised. «Meil on sõpradega sel talvel mõnus iganädalane saunatraditsioon tekkinud. Saame laupäeviti sõbra juures kokku, kütame sauna soojaks ja kuumast saunast jookseme otse värskesse lumme! Taustaks kuulame ansambli Apelsin vanu plaate.»
Kui Anttiga mõnda aeg suhelda, ei pane tema aktsenti peaaegu enam tähelegi. Soome päritolu reedavad pehmed l- ja n-häälikud ning sarnaselt saarlastega on ka Anttil probleeme õ-tähe hääldamisega. «Üks Saaremaalt pärit õppejõud ütles, et tal on nii kodune tunne minuga suheldes, kuna ma rääkivat nagu saarlane,» naerab Antti.
BMFi õppima asudes ei olnud Anttil vaja otseselt eesti keelt osata, kuna bakalaureusekraadi saab omandada ka inglise keeles. Siiski leidis Antti õige pea, et teiste õpilastega suhtlemiseks on vaja keel selgeks saada: «See, et ma ei saanud aru, millest räägiti, tekitas trotsi, omamoodi isegi viha!»
Lisaks algajatele mõeldud keelekursusele aitasid keele kiirele omandamisele kaasa eestlastest sõbrad. Antti paar head sõpra räägivad soome keelt ning alguses suheldigi soome-eesti segakeeles. Aastaga omandas aga Antti eesti keele tasemel, mis lubas üsna vabalt suhelda.
Magistrantuuris õppides tuleb võrdselt teiste kaastudengitega esitada eesti keeles ka enamik kirjalikke arutlusi, esseesid ning analüüse. «Magistrantuuri sisseastumiseksamitel kartsin just eesti keeles kirjutamist kõige rohkem,» tunnistab Antti üht kartust.
Kuid nagu äsja läbitud talvine eksamiperiood tõestas, saab Antti eesti keeles kirjutamisega juba päris hästi hakkama. Kontrolli mõttes laseb ta esseed enne õppejõule esitamist küll sõbral üle vaadata. See on kasulik mitte ainult hea hinde saamiseks, vaid kahekesi vigu läbi arutades õpib nii mõndagi juurde.
Noorelt soomlasest filmihuviliselt küsitakse sageli, kas ta plaanib pärast kooli lõpetamist tagasi kodumaale minna või kavatseb oma tuleviku Eestiga siduda, aga kindlat vastust Anttil ei ole. Tallinna-tulek oli juhuslik, siin magistrantuuri astumine juba teadlik valik, kuid see ei tähenda Antti sõnul, et ta oleks oma tuleviku Eestiga sidunud. Tal on siin küll sõbrad ja tuttavad, ent sama juhuslikult nagu ta siia sattus, võib ta siit ka lahkuda.
Praegu näib talle endale siiski loogilisem pärast kooli lõpetamist Eestisse jääda. Siin on suuremad võimalused leida erialast tööd, kuna tänu koolile on tal olulisi kontakte. Soome tagasi võiks Antti meelitada seal pakutav erialane töö.
Koolis õpitut on Antti saanud ka praktikas proovida. Näiteks töötas ta kooli kõrvalt kaks hooaega ETV saate «Terevisioon» režissööri assistendina, samuti on ta aidanud valmida saadetel «Laululahing» ja «Paar».
Ka Soome televisioon on saanud Antti oskusi ära kasutada. Lisaks sellele lõpetas ta äsja koolikaaslase tehtud lühifilmi monteerimise ja tegi muusikavideo Soome uuele noortebändile. Seni kuulsaim Antti Häkeli muusikavideo on aga tehtud Eesti ansambli Köök loole «Loskutovi tippmark». See oli nii menukas, et jõudis muusikakanali MTV maailma muusika edetabelis 10. kohale.
Muusikale kuulub Antti elus eraldi peatükk. Ka tema esimene kokkupuude Eestiga oli tegelikult muusikaline. Viisteist aastat tšellot mänginud Antti õppis enne sõjaväge neli aastat eestlase Allar Kaasiku juhendamisel. Teda hindab ta siiani väga kõrgelt.
Kaasik lammutas kogu senise mängutehnika ja õpetas hoopis uutmoodi mängima. «Allar rääkis alati, et muusika algab peast, mõtlemisest ja tunnetamisest ning alles siis sõrmedest,» meenutab Antti.
Kuigi ka sõjaväes sai Antti Soome Kaitseliidu orkestris tšellomängu jätkata, oli ta õige pea valiku ees – kas siduda elu muusikaga, püüdes saada professionaalseks muusikuks, või minna teist rada. Kaamerad ja filmimaailm paelusid rohkem ning ta otsustas filmikooli kasuks.
Muusika ei ole ta elust siiski kuhugi kadunud. Hiljuti hakkas Antti ka nuku- ja noorsooteatri segakooris laulmas käima, nii et kui kõik hästi läheb, võib ta ehk järgmisel laulupeol laulukaare allagi sattuda.
Kaamerad huvitasid Anttit juba poisikesena. Elav pilt on tema sõnul ka üks võimalus, kuidas ühendada huvi muusika ja kaamerate vastu. «Mul on alati olnud isu salvestada, mis minu ümber toimub. Mulle pakub tohutut huvi jälgida, mida inimesed teevad, kuidas nad käituvad,» räägib ta.
«See algas juba siis, kui ma sain isa fotokaamera enda kätte ja sellega pildistasin. Ma ei ütle, et mul oleks mingi jumalast antud visioon, et minust peab filmitegija saama, aga see isu oli juba algusest peale olemas.»
Oma töödes on Antti hoolas ja täpne, omamoodi perfektsionist. Ta võib monteerides tundide kaupa arvuti taga ühel kohal istuda ja pisidetailide kallal nokitseda.
Kui tal on oma visioon, siis näeb ta seni vaeva, kuni on tulemusega rahul. Antti sõber on võrrelnud teda filmimaailma kuulsaima nime Woody Alleniga.