Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/01/17/11720360t1hc6a3.jpg)
/nginx/o/2010/03/05/326845t1h1d3c.jpg)
Väidet, et me elame kiirel ajal, oleme igaüks kuulnud nii iseenda kui teiste suust. Harjutame ennast – õigemini olemegi juba harjunud – mõttega, et elame ajastul, millele kiirus on ühest küljest midagi omast, ent samas ka midagi rõhuvat, meie iseseisvust ja olemust allasuruvat.
Kiirus – see on ühest küljest efektiivsus ja tootlikkus, kuid teiselt poolt on see ka pealiskaudsus ja üleüldse igasuguse sügavama tähelepanuvõime surm, rääkimata mainitud ohust isiklikule vabadusele ja indiviidi omapärale.