Hariduses napib motivatsiooni

Agu Ojasoo Foto: Erakogu

Probleemid, mis koolis ette tulevad ja millega noored silmitsi seisavad, on sügavad. Lootusetus, käegalöömine, keerulised suhted sõprade ja kodustega, kooli kõrvalt käiakse tööl, tehakse poppi, huvisid pole, on üleüldine motivatsioonipuudus.

Kõige sellega puutusid Kuristiku koolis kokku Westholmi gümnaasiumi emakeeleõpetaja Eveli Soika, Gustav Adolfi gümnaasiumi matemaatikaõpetaja Agu Ojasoo, vanalinna hariduskolleegiumi inglise keele õpetaja Piret Pitk, Westholmi gümnaasiumi bioloogiaõpetaja Rando Kuustik ja korvpallitreener, Õismäe vene lütseumi kehalise kasvatuse õpetaja Üllar Kerde. Kõik nad seisid ühe õppeaasta Kuristiku gümnaasiumi 9. b klassi 17 õpilase ees.

Aastakümneid matemaatikat õpetanud Agu Ojasoo tunnistas, et Kuristiku kooli klassi ette astudes oli alguses seis ikka päris hull. «Kodune järelevalve lastel puudub, selgroog puudub, üks asi viib teiseni. Olen seda alati rääkinud, et õpilast ei tohi järgmisse klassi edasi viia, kui kõige olulisem pole sellest klassist selge. Lihtsalt ei tohi!» ütleb Ojasoo, lisades, et lapsi ei peaks siiski tuimalt istuma jätma, vaid õpetaja peab vaeva nägema, kuni asi on selge.

Kogenud pedagoog oli üheksandike ees olukorras, kus tuli alustada algklassi tasemelt: kumb on suurem, kas 1/2 või 1/4. Kui algklassides õpitu pole selge, siis läheb kogu aeg raskemaks, laps ei saa enam midagi aru, tal hakkab igav ja sadade kaupa kukutakse koolist välja, öeldes südamerahuga: «Mis ma sinna lähen, kui ma midagi aru ei saa?» Ojasoo hinnangul on hariduskorralduses olukord käest ära, kuna koolile on antud väga suur vastutusõigus. Ta meenutab oma töös aega, mil mõne aasta tagant käis ministeeriumi kontrollbrigaad majas ja igaüks sai oma tööle hinnangu. «Osalt hirmu või armuga – sellist sohki ei tehtud nagu praegu. Õpetajate töötasu, prestiiž ja motivatsioon on täna muidugi ka lubamatult väike,» tõdeb Ojasoo.

Emakeeleõpetaja Eveli Soika arvab, et õpilaste laiskus tuleb eelkõige õpiharjumuste puudumisest. Tänapäeval on info väga kiiresti kättesaadav ning seetõttu arvavadki õpilased, et õppimine raiskab vaid aega. «Nad ei mõista kooli tegelikku ülesannet. See pole mitte teatud faktide õppimine, vaid tööharjumuste, rutiinitaluvuse, loovuse, seoste loomise oskuste arendamine. Seda kõike kahjuks internet ei õpeta,» tõdeb Soika. Jah, õpilased tahavad, et tunnid oleks hästi vahvad ja toredad, aga ise nad pingutada ei viitsi ja ootavad, et õpetajad teeks õppimise lõbusaks.

Soika tunnustas Kuristiku gümnaasiumi, et nad on oma tööd tegelikult hästi teinud ja neil jagus julgust selles projektis osaleda, sest selliseid õpilasi, nagu kõnealuses sarjas näha, on Eestis väga palju.

Haridussüsteemi suureks murekohaks peavad õpetajad seda, et reforme tehakse iga paari aasta tagant – õpetajad ja õpilased hakkavad just uue süsteemiga harjuma, kui juba tuleb jälle midagi muuta. See toob õpetajale lisakohustusi ja niigi väga stressirikas töö muutub veel kurnavamaks. Tuleb rakendada uut õppekava, kuid sobivaid õpikuid ei ole, teha tuleb uued töökavad.

«Hetkel on minu meelest kõige halvemas olukorras tänavused abituriendid, kes peavad kevadel lõpetama uue õppekava järgi, kuid nende lõpetamise tingimused ei ole konkreetselt teada,» tõdeb Soika. «Leian, et õpilane peaks teadma gümnaasiumisse astudes, millistel tingimustel ta kooli lõpetada saab ja mida selleks tegema peab. Praegu ei tea aga õpilased sedagi, mitme punktiga loetakse nende riigieksam sooritatuks.»

Tema hinnangul on kogu haridussüsteemis näha suurt motivatsioonipuudust. Seda nii õpilaste kui ka õpetajate seas, samuti on noortel vähe motivatsiooni õpetajaks õppida. «Olen kindel, et praegused õpetajad teevad oma tööd südamest ja hingega, kuid kahjuks on ka selliseid õpetajaid, kes tegelikult võiksid mingit muud ametit pidada,» ütleb Soika.

Kuristiku gümnaasiumi 9. b-ga tegeleti ebatavaliselt põhjalikult, et õpilased näeksid: pole lootusetut seisu, hakake ise vaeva nägema. Ojasoo tõdeb, et sellist kohtlemist ei jagu kahjuks kõigile klassidele, kuid õpilastes tuleb tekitada tahtmine pingutada ja  tunnustust pälvida.