Hariduses napib motivatsiooni

Agu Ojasoo Foto: Erakogu

Probleemid, mis koolis ette tulevad ja millega noored silmitsi seisavad, on sügavad. Lootusetus, käegalöömine, keerulised suhted sõprade ja kodustega, kooli kõrvalt käiakse tööl, tehakse poppi, huvisid pole, on üleüldine motivatsioonipuudus.

Kõige sellega puutusid Kuristiku koolis kokku Westholmi gümnaasiumi emakeeleõpetaja Eveli Soika, Gustav Adolfi gümnaasiumi matemaatikaõpetaja Agu Ojasoo, vanalinna hariduskolleegiumi inglise keele õpetaja Piret Pitk, Westholmi gümnaasiumi bioloogiaõpetaja Rando Kuustik ja korvpallitreener, Õismäe vene lütseumi kehalise kasvatuse õpetaja Üllar Kerde. Kõik nad seisid ühe õppeaasta Kuristiku gümnaasiumi 9.b klassi 17 õpilase ees.

Aastakümneid matemaatikat õpetanud Agu Ojasoo tunnistas, et Kuristiku kooli klassi ette astudes oli alguses seis ikka päris hull. «Kodune järelevalve lastel puudub, selgroog puudub, üks asi viib teiseni. Olen seda alati rääkinud, et õpilast ei tohi järgmisse klassi edasi viia, kui kõige olulisem pole sellest klassist selge. Lihtsalt ei tohi!» ütleb Ojasoo, lisades, et lapsi ei peaks siiski tuimalt istuma jätma, vaid õpetaja peab vaeva nägema, kuni asi on selge.

Kogenud pedagoog oli üheksandike ees olukorras, kus tuli alustada algklassi tasemelt: kumb on suurem, kas 1/2 või 1/4. Kui algklassides õpitu pole selge, siis läheb kogu aeg raskemaks, laps ei saa enam midagi aru, tal hakkab igav ja sadade kaupa kukutakse koolist välja, öeldes südamerahuga: «Mis ma sinna lähen, kui ma midagi aru ei saa?» Ojasoo hinnangul on hariduskorralduses olukord käest ära, kuna koolile on antud väga suur vastutusõigus. Ta meenutab oma töös aega, mil mõne aasta tagant käis ministeeriumi kontrollbrigaad majas ja igaüks sai oma tööle hinnangu. «Osalt hirmu või armuga – sellist sohki ei tehtud nagu praegu. Õpetajate töötasu, prestiiž ja motivatsioon on täna muidugi ka lubamatult väike,» tõdeb Ojasoo.