«Eesti, Läti ja Leedu narkokullerite lood on väga sarnased. Paistab, et eestlased alustasid sellega varem kui lätlased ja leedulased. Balti narkokullerite buum sai alguses finantskriisi ajal,» ütles Springe intervjuus Postimehele.
Springe sõnul oli tema peamine eesmärk filmi tehes pälvida inimeste tähelepanu ja juhtida probleemile tähelepanu.
«Vähemalt Lätis oli see teema enne minu filmi väga minimaalselt kajastatud ja ei olnud avalikkuse teadvusesse jõudnud. Meie eesmärk oli teha narkomuulade loost rääkiv dokumentaalfilm ja hoiatada inimesi, et nad sellised rumalusi ei teeks,» rääkis Springe.
Springe alustas filmi tegemist mullu septembris. Esialgu tahtis ta intervjueerida Euroopa vanglates karistust kandvaid Balti narkokullereid, kuid selgus, et Euroopa Liidu vanglates ei ole kinnipeetavate filmimine lubatud.
«Seejärel asusime otsima narkomuulasid Lõuna-Ameerika riikidest. Veebruaris me läksime Peruusse, lootuses pääseda kaameraga vanglatesse. Ma palkasin Peruus endale kaameramehe ja alustasime võitlust selle nimel, et saada luba vanglates filmida. Lõpuks me saime loa minna vastvalminud Ancon 2 nimelisse vanglasse, kus hoitakse enamikku välismaalastest vange,» rääkis Springe.
Springel õnnestus filmi tegemise ajal rääkida ka Peruus vanglakaristust kandvate eestlastega, kuid nad ei lubanud ennast filmida.
«Selles vanglas oli minu sealkäigu ajal 25-30 inimest Balti riikidest. Suurem osa neist olid pärit Leedust, kuid seal oli ka inimesi Lätist ja Eestist. Ma kohtasin seal vanglas mehi, mõni neist juba üsna eakas, kes ei paistnud sugugi välja nagu kurjategijad. Ma saan aru, et see võib kõlada veidralt, kuna kunagi ei või öelda, kes on kurjategija ja kes mitte. Kuid ma usun, et kui neil oleks olnud võimalus muul moel raha teenida, ei oleks nad ennast narkootikumide salakaubaveoga sidunud. Ka ÜRO on toonud oma narkoteemalises raportis esile, et majanduskriisi ajal kasvas märgatavalt Ida-Euroopast pärit narkokullerite arv,» märkis Springe.