Ahto Lobjakas: maotu kotkas

Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu

USA vapilind, valgepea-merikotkas, kaotab sulgi. Täna saab nädal hetkest, mil Ameerika Ühendriikide parlament sulges valitsuse rahakraani. Vabariiklased, kes kontrollivad Kongressi, keelduvad seda avamast enne, kui demokraadist president Barack Obama paneb piduri kulukale tervishoiureformile. Valitsus on halvatud: Obama pidi ära jätma olulise visiidi Lõuna-Aasiasse, ajutiselt on tööta sajad tuhanded teenistujad. Tegemist on olukorraga, mida sealmail tuntakse «Mehhiko vastasseisuna». Kaks vastast on tõmmanud relvad, mõlemal sõrm päästikul. Lahendusvariante on kaks: kõige halvem või ühe taandumine.

USA ajaloos on selliseid vastasseise olnud varemgi. Aastail 1995–1996 pidas president Bill Clintoni närv kauem vastu. Alamkoja vabariiklasest spiikri Newt Gingrichi poliitiline karjäär sai surmava hoobi. Reedeses Financial Timesis kirjutas Gingrich, et kõik on siiski nagu peab: laia mandaadiga esinduskogu seisab vabaduse eest, kärpides presidendist «valitud monarhi» tiibu.

Ülejäänud maailm on selles üha vähem kindel. Põhjus on lihtne: nagu rõhutas NSA jälitusskandaal, ei anna USA põhiseadus ülejäänud maailmale ühtki garantiid. USA on erakordne: ta on maailma võimsaim majandus, suurima reservvaluuta väljastaja. Ta esitleb end maailma vanima demokraatiana, mis kulutab sõjalisele võimekusele enam kui kümme järgmist riiki kokku. Maailm on erakordsusest sõltuv, aga erakordsus ei tunnista vastutust teiste ees.