Margus Sardis: inimese sünd

MARGUS SARDIS Foto: Valimised

Inimene sünnib kaks korda – esmalt emaihust irdununa, seejärel annaalidesse registreerituna. Siit alates algab kaksikelu, mille üks avaldumisviis on inimese tegelik olelus, teine aga fiktiivne tähelend paberil. Võib eksisteerida surnud hingena terve igaviku vaid paberi mustvalgel tasapinnal, kuid võib elada oma üürikese elu ka paberi süütust üldse rikkumata. Viimasel juhul on inimene pealtnäha nagu iga teinegi, kuid kuna puudu on tema elu fiktiivne paralleelkulg dokumentaalses maailmas, ei ole teda riigi kui tolle ilma suverääni jaoks olemas.

Olles samaaegselt olemas nii tegelikult kui ka ametlikult, nagu suur osa meist on, ei pruugi nende kahe maailma traageldused silmagi torgata. Ometigi võib ka kõige karastunum inimhing saada haava hinge vingerpussist, mis on jäänud kultuurikihi alla vedelema juba aastakümnete tagusest ajast. 1970–1995 ehk veerand sajandit kehtis Eestis Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeks, mille toime avaldub veel tänapäevalgi. Selle koodeksi § 124 lõikes 4 kohaselt võis lapsendamise saladuse hoidmise eesmärgil lapsendaja palvel muuta lapse sünnikuupäeva kuni kolme kuu võrra.

Kui oletada, et selle koodeksi 25-aastase kehtivusaja jooksul lapsendati 2500–3000 last ja et 75% lapsendajatest muutsid laste sünnikuupäeva, võiks meil olla umbes 2000 isikut, kelle sünnidaatum paberil ei kajasta tema tegelikku sünnihetke. Osa neist seda ei teagi, osa teab, aga on sellega rahul, osa ei ole sellega küll rahul, aga peavad leppima. Miks leppima, küsite. Sellepärast, et meil puudub õiguslik alus taastada lapsendatu tegelikud sünniandmed.