Ühe valla lõpp

Tants kestab veel: Saarepeedi valla lõpupidu hämmastas vaoshoituse ja pidulikkusega. Tore, et siin ei tee ilma õed Puugid, nagu võinuks kunagise telesaate põhjal arvata. Foto: Liis Treimann

1245 elanikuga Saarepeedi valda Viljandimaal varsti enam pole. Nagu ka Paistu, Pärsti ja Viiratsi valda. Need neli panevad leivad ühte kappi ning läinud laupäeval peeti Saarepeedil valla lõpupidu.

Suurtest magistraalidest eemal asuvale Saarepeedile minekuks peab sinna asja olema. Läinud laupäeval oligi. Arvata võis, et ansambli Parvepoisid saatel peetakse ühe katuse all olevas valla- ja rahvamajas, kus varalahkunud Enelin Meiusi sööklat avada tahtis, maha üks raju valla lõpupidu. Seega tasus loota, et kohale saabuvad ka mõne aasta eest Võsa Petsi saatest kuulsust kogunud õed Puugid, proua Fatme ja Pudi. Loodetu asemel avanes meile aga sootuks ootamatu vaatepilt.

Pulmad või peied?
Kell saab kuus. Saarepeedi vallamaja ette on kogunenud mitukümmend inimest, kes isekeskis hiirvaikselt juttu puhuvad ning ootavad, millal hääbuva valla mälestuskivilt seda veel varjav riie eemaldatakse. Personaalselt kutsutud pole kedagi, kõik on ise tulnud. Pärast seda kui laulukoor, eestlauljaga ja puha, rahvalaulu – mis sest et noored viisile pihta ei saa – ette on kandnud, astub kõnega ette vallavanem Salme Koplikask.

«Täna seisame muutuste lävel,» räägib Koplikask. «Vähem kui kuu aja pärast, 20. oktoobril sünnib Eesti omavalitsuste kaardile Viljandi linna ümbritsev ligi 10 000 elanikuga Viljandi vald ja Saarepeedi vald saab ajalooks. /…/ Eirates ühiskonnas ja enda ümber toimuvaid muudatusi, on tõsine oht elule jalgu jääda. Eksisteerimises, lihtsas äraelamises ei peitu arengut, ja sellega tuleb arvestada.»

Ei saagi aru, kas valla kadumine on kohalikele rõõmus või kurb sündmus. Ent ainuüksi tõsiasi, et 22 aastat tagasi tekkinud vallale on selle kontuuri ja vapiga mälestuskivi tellitud, on üsna kõnekas. Vallavanem tunnistab, et tegelikult saadi senigi päris kenasti hakkama.

Sõna võtab vallavolikogu esimees Ain Sepik, kes justkui lohutab: «Ega vald ei kao ju kuskile. Kaob vaid valla nimi Saarepeedi.» Tema ise käinudki Viljandi kiviraidurite juures paslikku kivi valimas.

Ühise kiire liigutusega tõmbavad vallavanem ja volikogu esimees riide kivilt maha. Inimesed plaksutavad. «Uhti-uhti uhkesti, viisk läks Saarepeedile,» laulavad noored ning saavad viisile veel kehvemini pihta kui enne.

Kvaliteetsem teenus
Mälestuskivi «avatud», liigub kogu seltskond valla- ja rahvamajja ning siin tuleb ilmsiks kogu õhtu kõige üllatavam osa. Nimelt on enamikul meestest ülikond seljas, naistel pidulikud kleidid, ja paljudel vahetusjalatsid kilekotiga kaasas. Naised panevad jalga kõrge kontsaga tantsukingad. Ja seda kõike ajal, mil isegi ooperiteatrisse minnakse teksadega!

Garderoobis suheldes ja ülerõivaid riidepuule riputades valitseb üksteise suhtes äärmine viisakus ja tunnen üle hulga aja, et olen oma rahva üle uhke.
Püüan fuajees kinni vallavanema – minu meelest jäi natuke ebaselgeks, mille poolest elu Saarepeedil nüüd muutuma hakkab ja kas läheb ka paremaks.

«Igapäevane elu jääb ikka samaks, aga kindlasti suudame rahvale pakkuda kvaliteetsemat teenust,» ütleb Saarepeedil 42 aastat elanud Salme Koplikask. «Näiteks meie väikeses vallas ei ole lastekaitsespetsialisti, vaid üks sotsiaalnõunik, kes tegeleb sündidest surmadeni, kõigi valdkondadega. Või võtame ehituse.

Meie ehitusnõunik tegeleb kõikide planeerimiste ja ehitustega, aga üks ametnik ei jõua end seadustega pädevalt kurssi viia. Ma ei taha öelda, et meil poleks ametnikud tasemel – on küll, aga mitut valdkonda hallata ja rahvale, kuidas nüüd öelda, teenust pakkuda on väga raske.»

Nii nagu kirikut ja kõrtsi, pole Saarepeedil siiani sööklat. Valla- ja rahvamaja fuajeest avaneb vaade ruumi, kuhu kurikuulus Enelini toidukoht tulema pidi ja kust peatselt algavale tantsupeole kohvi ja kringlit tuuakse. «See oli muinasjutt. Seda oli ette näha, et sealt ei tule midagi. Mõned uskusid, et jah, kõik on võimalik, ja läksid kaasa, aga ega söökla sellises väikses kohas end ei õigusta,» arvab Koplikask tagantjärele.

Elul pole viga
Seitse aastat rahvamaja juhatanud Ille Mirka ütleb, et temal küll valla kadumisest kahju pole. «Aga ega me tea, mis muutub. Tegelikult ei tea, jah,» ütleb ta. «Mis aga tavainimesi puudutab, siis ehk jääb vähemaks seda kohapealset poliitilist ärategemist.»
Mirka saabus Saarepeedile just siis, kui poliitiline võitlus oli haripunktis. «See oli hästi raske ja kole aeg,» kinnitab ta.
Kõrvaltvaataja kohalikest mullistustest aru ei saa.

Tundub, et elul pole Saarepeedil viga midagi. Tööpuudust siin ei tunta – Oskari lihatööstusel ja Rootsi Mööblil on töökäsi alati vaja, Viljandi linn on lähedal ja kes tööotsast ilma jäänud, on selles ikka ise süüdi olnud. Oskar pidi töölisi isegi linnast ja Võhmast tooma, sest Saarepeedil pole piisavalt inimesi. Mitte et kõik Soome põrutanud oleks.

«Kes tahab hästi ära elada ja tasuvat tööd teha, siis need tahavad ikka ära minna,» räägib Mirka. «Samas peab ära käima, et mõista, kui hea on kodus olla.»

Üks on aga rahvamaja juhatajal selgeks saanud: segatantsurühma Saarepeedil teha ei saa. Meestepõud kummitab. Tegelikult mehi nagu on, aga nad lihtsalt ei viitsi rahvatantsu harrastada või käivad vahetustega tööl. Tõsi, sportimiseks aega leiavad – õhtuti muundub rahvamaja saal spordisaaliks ning kossu- ja võrkpallivõistlused käivad kogu aeg. «Saal on nii hõivatud, et kõik õhtud on kinni,» tunnistab juhataja. «Ja kui trenni alguse aega kõigutad näiteks poole tunni võrra, on kõik kurjad.»

Nagu «Tantsud tähtedega»
Kell hakkab seitse saama. Järvamaalt kutsutud kahemehebänd (Saarepeedil oma ansamblit pole, tegutseb kapell) teeb veel viimaseid ettevalmistusi, rahvas on kogunenud kohvi ja kringliga kaetud laudade taha. Enamik seltskondi on kaasa võtnud muudki head-paremat, sealhulgas kangemat kraami. Nagu maal ikka kombeks. Võõrast rahvast peale ajakirjanike siin pole, küll aga tulijaid naabervaldadest, kes eestlastele kohaselt omaette laudkondadesse hoiavad.

Vaevalt saab Parvepoiste esimene laul kõlama hakata, kui juba on tantsuplats rahvast täis. Märkimisväärne, et Saarepeedil harrastatakse – ükskõik, kui rütmikas lugu ei ole – ainult koostantsu. Keerlevad paarid erinevad üksteisest vaid temperamendi poolest ja tundub, et kogu vallarahvas on kollektiivselt peotantsukursustel käinud. Kohati näib, et tantsijad püüavad üksteist oskustega lausa üle trumbata. Justkui vaataks kohalikku varianti saatest «Tantsud tähtedega».
«Mis ka ei juhtuks, jää terveks, Maria,» laulavad Parvepoisid.

Vastakad tunded
Ükski Arteri küsitletu ei osanud konkreetselt öelda, kuidas ja kas üldse elu nüüd muutub. Mõni arvab, et mõte on hea, mõni, et mõttetu, ja mõni, et mõte on kehv.

«Ehk läheb lastelastel elu paremaks. Ei, minu meelest hea idee,» kinnitavad daamid, kes peolt varem lahkuvad. «Mis seal ikka. Oli ilus aeg ja nüüd on see otsa saanud, lähme eluga edasi.»
«Minu meelest on see halb. Iga vald suudaks ju oma probleemidele paremini lahendust leida,» ütleb samuti anonüümseks jääda sooviv mees.

«Siis on asjal mõtet, kui kõik läheb sama moodi edasi ka Viljandi vallas. Vastasel juhul on see täiesti mõttetu samm,» räägib kolmas härra.

«Kui neli aastat tagasi oli valdade ühinemine  mõttetu, siis ma ei saa aru, miks see nüüd mõistlik on,» arutleb neljas. «Öeldakse, et siis on lihtsam Euroopa struktuurifondidest raha saada. Ma ei saa aru, miks me pole siiani seda võimalust kasutanud.»
«Võib-olla on koos just lihtsam, siiani pole koostööd viitsitud teha. Ühinemine oleks mõistlik siis, kui ka Viljandi linn tulevase vallaga ühineks. Siis tekiks näiteks ühtne transpordivõrk, siis oleks mõtet,» usub viies.

Sel ajal kui täiskasvanud rahvamajas tantsu vihuvad, on õues ammu hämardunud ja kaks tüdrukut tulnud mälestuskivi juurde. «Kurb on,» ohkavad Mari-Ann Kütt ja Caroly Palits ühest suust. «Väga kurb. Kogu aeg oled harjunud, et on Saarepeedi vald, aga nüüd hakkab mingi Viljandi vald olema. Võib-olla kaovad nüüd oma valla üritused ära.

Näiteks Saarepeedi valla nõiapeod või oma külarahva jaanipäevapeod. Või siis võrkpallivõistlused ainult valla omadele, nüüd hakkavad siin mingid võõrad käima, keda ei tunne.»

Kell on kaheksa läbi ja Parvepoisid lähevad vaheajale. Kolm setti on veel ees ja pidu alles kogub tuure.