Linalakana lõputus sõjas

Kontrast missugune! «Mulle meeldivad suured ja rasked teemad,» tunnistab pealtnäha õrn, noor ja malbe filmirežissöör Leeni Linna. Foto: Mihkel Maripuu

Noor filmirežissöör Leeni Linna otsustas kuuks ajaks minna riiki, kus räägivad peamiselt vaid relvad, et saada aru, mis tõmbab sinna mõnesid Eesti mehi.

Üleõlapilgud olid kahtlustavad, umb­usklikud. Seda on isegi ülesvõetud kaadritelt näha: noored mehed piilumas ümber pea tõmmatud hallikarva paksu riide alt, kes neid küll läbi objektiivi piidleb. Mis siis, et Leeni Linna oli end põhjalikult maskeerinud – heledad juuksed hoolega kaetud, rätik suu ees –, aga ilmselt tabasid avarale laadaplatsile kogunenud afgaanid ära, et miski pole päris õige. Või vähemasti neile ei meeldi.

Leeni Linna oli sõitnud sinna, kuhu enamik lihtsurelikke mingil juhul ei tikuks, igatahes mitte vabatahtlikult. Ta oli lennanud Afganistani, riiki, mis viimased kümnendid pole teadnud ega kogenud teist olukorda kui sõda, lõputu sõda. Tema soov oli vändata tõsielufilm seal teenivate Eesti missioonisõdurite argipäevast. See omakorda tähendas, et tõetruu pildi jäädvustamiseks tuli tal minna kõikjale sinna, kuhu nemadki läksid, ise hambuni relvastatud, miiniotsija kõige ees. Asi oli ohutusest kaugel. Niisiis, kiiver pähe ja kuulivest selga!

Ent kiivrist ja kuulivestist ei pruugi igas olukorras abi olla. Tuleb osata lugeda ka märke – kohalike kehakeelt, pilke. Tunnetada ohtu enne, kui see lahvatab.

Selleks on vaja kogemust. Kogemuseta võid olla peagi surmalaps.

Ühtäkki, ilma et midagi erilist oleks juhtunud, lausus Leeni Linnat turvanud Eesti miinipildur, et nüüd on aeg rahva seast laadaplatsilt lahkuda.

Niipea kui Linna oli koos temaga soomukisse pugenud, tabas seda kivirahe.

Kivi on sealmail korralik relv. Ka poisikeste käes. Torni otsas kuulipildujaga valvet pidav Eesti missioonisõdur ütleb Linna sel nädalal esilinastunud tõsielufilmis «Veregrupp» keerutamata, kui umbes kümneaastased afgaanid tulevad talt maiustusi nuruma: «Posti pealt ei tasu lapsi sööta. Alles hiljuti saime sihukese kivirahe osaliseks, et see oli midagi hullu. Väiksed lapsed viskavad suuri kive, sihivad sulle ikka otse näkku.»

Niisiis, otse öeldes, viis 28-aastane Leeni Linna oma rõõsa näo metsikule turule. Kust selline hull mõte?

Saatuslik kohtumine

Kolm aastat tagasi enne jõule sattus Linna, Balti filmi- ja meediakooli tudeng, filmima Tallinnas Rahumäel vahipataljoni argipäeva. Mingil põhjusel mõjus nähtu talle inspireerivalt. Võib-olla osalt seepärast, et plikapõlves oli ta armastanud lapata isa fotoalbumit ajast, kui too teenis Krimmis Nõukogude armees, kus maalis kunstnikuna plakateid. Nood pildid tundusid väiksele tüdrukule rõõmsad: sõdurid küürivad põrandat, aga näe, ise naeravad. Igatahes Rahumäelt trolliga koju sõites hakkas Linna peas arenema sõjaväeteemalise mängufilmi stsenaarium.

Paar nädalat hiljem, ikka veel vahipataljonis nähtu lummuses, pakkus Linna magistritöö teemana välja, et väntab filmi Afganistanis viga saanud Eesti sõduritest. Ta võttis ühendust seal jala kaotanud Andrei Vesterineniga, ühega vähestest, kes oli tolle ajani oma õnnetusest meedias rääkinud.

Juba nende esmavestlus kinnitas Linnale, et filmist saab asja. Üks nende dialooge arenes Linna mälu järgi nii:

«Andrei mainis, et ta sünnipäev on 15. detsembril. Ma ütlesin, et mul ka. Küsisin, mis aastal ta on sündinud. Andrei ütles, et 1984. Mina ka! Siis küsisin, kus ta on sündinud. Ta ütles, et Pelgulinna sünnitusmajas. Mina ka!»

Linna tundis, et saatus on juhtinud teda õige inimese juurde.

Aga kõik ei läinud sugugi nii libedalt, nagu algus tõotas. Sellest pidi tulema film, kuidas Vesterinen teeb trenni ja pingutab selle nimel, et hoolimata jala kaotamisest minna tagasi Afganistani. Suurem jagu võtteidki oli juba tehtud, kui ühel hommikul sai Linna filmi kangelaselt ootamatu kõne, kus too ütles: «Tead, Leeni, ma ikkagi ei lähe tagasi.»

See oli Linnale valus löök. Vesterinen sai aru, et eesliinile ta oma kunstjalaga võitlema ei pääse, aga baasis relvade parandaja amet polnud see, millega ta enda arvates võinuks piisavalt hästi hakkama saada. Nii too «ei» talt tuligi.

Linna, kelle film ähvardas kokku variseda, kogus end kiiresti. «Mõistmaks, miks Andrei Afganistani tagasi tahtis – ja ta ei osanud seda mulle ka seletada, miks –, leidsin, et mul on vaja ise Afganistani näha,» meenutab ta. Liiati andis Linna endale aru, et kui soovib edaspidi teha Afganistani sõjaga seotud mängufilmi, peab ta võimalike rahastajate usalduse võitmiseks tõestama, et on valmis isiklikult riskima.

Pinge jätab jälje

Tunnipikkune «Veregrupp» on ehe, isegi verine. Seal on kaadrid otse lahingust, kus Eesti sõdur saab haavata. Kaadrid jalgsipatrullist külatänavail ja isetehtud lõhkelaengute pingsast otsimisest. Kaadrid kohtumisest külamehega, kelle mässulisest poeg istub vangis (ja kes seetõttu mõtleb tont teab mida). Kaadrid sõduri päästmisest kopteriga.

«Eks ma ikka kartsin ka,» tunnistab Linna.

Filmi teeb eriliseks selle avameelsus. Mõelda vaid: Eesti sõdurid lubasid Linna koos endaga isegi sauna.

«Ma arvan,» lahkab filmi helimees Antti Mäss, «et Afganistanis aitas meil sõjameeste sisedialoogi avada esteedist režissööri budistlikust maailmavaatest tulenev sisemine rahu ja, patt oleks mitte tunnistada, ka siiras ning õrn ilu, mis sealsel robustsel meestemängulisel tandril kartmatult toimetades ka hulga jääd sulatas.»

Linna tunnistab, et pärast Afganistanist naasmist kulus nädalaid, et ennast taas normaalselt tundma hakata. Pidev ärevus ja ärkvel olek – päästehelikopterid müristasid ööpäev läbi baasist välja ja tagasi –, valmidus iga hetk ohule reageerida – see kõik jättis jälje. Aga veelgi kummalisem tunne haaras Linnat kuu aega pärast naasmist: ta hakkas Afganistani tagasi igatsema, ohtudest hoolimata. Täpselt nagu seal käinud sõduridki.

Järelikult oli ta sõduritest aru saanud.

Ja ilmselt sai ta Afganistanis piisavalt küpseks, et võtta stsenaristi ja režissöörina järgmiseks teha mängufilm «Sõdurist ema», mis räägib emast (Piret Kalda), kes läheb Afganistani otsima seal väidetavalt hukkunud poega, sest usub, et poeg on siiski elus.

Miks võtab Leeni Linna noore naisena ette nii karmid teemad?

«Väga raske küsimus...» vastab ta. «Võib-olla olen väga empaatiline inimene.» Ja siis meenub talle, mida Sven Grünberg, «Veregrupi» helilooja, on öelnud: «Elu on liiga lühike, et tegeleda ebaoluliste asjadega.»

Arvamus

Evelyn Kaldoja

Postimehe välistoimetuse juhataja

Põhjus, miks Afganistan keskmises eestlases tõenäoliselt rohkem tundeid tekitab kui näiteks Usbekistan, Tadžikistan, Kõr­gõzstan, Pakistan või Kasahstan, on ilmselge. Rohkem kui kümme aastat on sinna saadetud Eesti sõdureid, ning paraku on need saatmised maksnud ka mitme mehe tervise või koguni elu.

Leeni Linna film seda teemat puudutabki. Kuigi paljud kasutatavad elemendid – jala kaotanud sõdur, kodus abikaasat ootav kaitseväelase naine, šuura kohalike habemikega, saunas istuvad Eesti sõdurid – näivad justkui varasemast tuttavana, on Linna vaatenurk ometigi värske ja ka kunstiliselt huvitav. Heaks teeb selle filmi ka asjaolu, et erinevalt nii mõnestki teisest Afganistanist rääkivast dokumentaalfilmist autor ei dotseeri ega glorifitseeri – pole ei «Kõik on halvasti, näete nüüd»-lähenemist ega ka õõnsalt kõlavat uljalt võidule sammumise meeleolu.

Peep Puks

dokumentalist

Kui palju me Afganistani sõjast üldse teame? Tänu Leeni filmile natuke rohkem. Ta pani Eesti sõdurid end avama ja nad rääkisid täitsa siiralt mitmeid asju, mida mina sellest sõjast küll ei teadnud.

Filmiepisoodidest jäid mulle hästi meelde sõdurite kohtumised kohalikega, mida ma polnud varem näinud. Samuti õnnestus tal päris hästi välja tuua vastutuse teema: vastutus pere ees, kaaslaste ees, iseenda ees. Sügava mulje jättis ka lugu sõduri abikaasast, kes ütleb avameelselt, et temagi elab miini otsas. Rääkimata episoodist sõduri isaga, mis on väga mõjus.

Noore daamina on Leeni väga julge olnud, sest Afganistani minek on ikkagi riskantne – sa ei tea kunagi, mis võib juhtuda. Ka tema eelmine film «Sõnumitooja» Tiibeti pagulastest ei valminud riskita.

Oma nüüdse filmiga õnnestus tal tuua Eesti sõjamehi meile lähemale – just see mulle filmis kõige rohkem meeldibki.