Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/03/2426566t1h8e21.jpg)
Robert Lepiksonil oli mitu nägu. Oli kodune Robert, oli ametlik Robert, oli salajane Robert. Igatahes 1990ndatega klappis tema karismaatiline isik hästi. Ta sobis kui valatult pöördelisse aega, mis vajas kiiresti mõtlevat tegudeinimest ja tööhobust, kes ei andnud armu ei endale ega teistele.
Lepikson oli metalliärimees ja poliitik ühekorraga, sellest tekkisid ka pidevad segadused tema ümber. Robi-Huud – just nii nimetatakse teda ühes järelehüüdes. Kindlasti oleksid vibukütt Robin Hoodi meetodid tänapäeva õigusriigis tavatud. Ka Raua-Robertit oli omal ajal raske raamidesse suruda, sellega oli üksjagu vaeva nii peaminister Mart Siimannil, kelle valitsuses oli ta siseministriks, kui ka meedial ja oponentidel.
Robert Lepiksoni elu aitavad peagi ilmuvas Paavo Kanguri raamatus «Kaardilugeja. Robert Lepiksoni lugu» avada nii tema sõbrad ja lähedased kui ka konkurendid.
Postimees.ee avaldab katkendi raamatust:
Kaardilugeja
Ralliautosse istus Robert 42-aastase elukogenud ja keskeakriisis mehena 1995. aasta talvel. Loomulikult ei olnud ta mingi tippsportlane. Võidusõitjad alustavad ju nelja-aastaselt, kui isa neid kartauto rooli paneb. Kaardilugeja Lepikson nautis seltskonda ja mängu ilu. Võib olla sedagi, et ei pea enam nädalavahetusel kodus olema. «Peaasi on, et kaardilugeja hommikul autot täis ei oksendaks, ja Robiga ei olnud kunagi sellist jama,» kommenteerib Raido Rüütel.
Ka Robi karjääris oli see pöördeline hetk. Ta lahkus RAS EMEXi peadirektori kohalt, sai Andrus Ööveli juhitava kaitseministeeriumi kantsleriks ja pidas sõnasõda Aleksander Einselniga. Sellises sõnavahetuses ei ole midagi imelikku, pigem on see iseloomulik nii kaitseväe ja ministeeriumi suhetele kui ka Lepiksonile endale. Kuid vaevalt viitsis Lepikson sellesse süüvida, pigem põgenes ta rallimaailma fantaasiatesse: kiired autod, kuumad naised ja asjalikud mehed, kes seljatagant pistodaga ei löö, vaid ütlevad otse näkku.
«Ma seletan meeste käitumist väljendiga, et sperma hakkab lihtsalt kõrvust välja ajama.»
Robert leppis kaardilugeja rolliga, tema partneriks autoroolis oli Raido Rüütel, endine ühekordne Nõukogude Liidu meister, kelle paremad päevad sõitjana olid ammu möödas. «Rallis on olukorrad ekstreemsemad, kui siin teed juues. Kaardilugeja töö pole kergem kui roolisistuja oma. Ma ise ei kannata kõrvalt sõita, jalad hakkavad pedaali otsima. Robi oli ääretult kiire taibuga kaardilugeja. Kuid ma ei saa öelda, et ta oleks olnud parem kui minu Nõukogude Liidu koondise aegne kaardilugeja Tõnu Vunn,» sõnab Rüütel ja rüüpab lonksu nurmenukuteed, mis korjatud ta oma aiast. «Kuid ka Robi oli väga andekas. Müstiliselt kiire õppija. Ta pühendus, tegi endaga tööd. Tema tõttu ei teinud me ühtegi viga, kuigi korra käisime üle katuse Haapsalu rallil. Aga see oli minu aps. Ma ei teadvustanud riske.»
Kallis maitse
Esimesed sõidud tehti Nissan Sunny GTI-ga, kuid see jäi lahjaks. Sellega kihutati nullautona Saaremaal ja sealt algasid koostöömõtted. Masin pidi tulema Rüütli pool ja muud lisad Roberti kulul. Eks taheti ka taset näidata, sest Raido Rüütel oli tol hetkel autospordiliidu asepresident ja Robert juhatuse liige.
Kahe peale kokku osteti Eesti esimene A-klassi ralliauto Toyota Celica Turbo 4 WD. Tegelikult lausa kaks sõidukit. Esimese tavaklassi sportauto ostis Lepikson ära Motorexilt treeningautoks iseendale. «Ta oli läbematu mees. Me olime tellimas korralikku sportautot, kuid Robert ei jõudnud ära oodata. Ta tahtis silma paista. Ma ise ei harjunud Celicaga ära. See oli lootusetult alajuhitav ja kurvi tuli minna taguots ees. Kuid meie asi oli eeskuju näidata. Oli idee, et ostame A-klassi auto, koolitame välja tehnilise meeskonna ja anname masina arenguvõimelisele noorele,» kommenteerib rallitreener Raido, kelle esimene kokkupuude Robertiga oli ETKVL-i erikonstrueerimisbüroos, mis töötas välja rallitulemuste elektroonilise salvestamise süsteemi ehk tripmastereid. Nüüd istuti ühes autos.
«Me olime Robiga väga sarnased, meil oli mõlemal kallis maitse. Odavaid asju me ei tahtnud. Ta oli maksimalist alates meeskonna riiete hankimisest. Meie erinevus oli selles, et mina olin võidusõidu juba lõpetanud, aga tal oli üüratu ambitsioon olla poodiumil. Mina soovitasin, et naudime hetke. Mulle oli tähtis täiuslik sooritus, mitte koht. Tahtsin ennast lahti sõita ja tunda, et valitsen masinat ja naudin hetke. Robi tahtis seista püünel, karikas käes.
Meil oli kokkuleppe, et sõidame kolm sõitu. Robi läks nii käima, et ei saanud pidama. Ta läks ikka täie rinnaga peale. Ta mattis võidusõitu väga palju raha ja trügis ka rooli. Kuid tal oli aluspõhi puudu. Autoga peab ühte kasvama, nii et su sõrmed ja tagumik tunnetavad masinat. Hipodroomitreeningu asemel tahtis ta lihtsalt kihutada. Ma üritasin teda tagasi hoida ja soovitasin saada tunnetus kätte. Robil oli töötahet ja ambitsioonikust, kuid autoroolis oli näiteks Jaan Toots kindlasti andekam. Kuid tavainimese seisukohalt oli Robi vaieldamatult äss ka rooli taga. Ma ei oska öelda, miks Robi jäi autorallisse. Ma seletan meeste käitumist väljendiga, et sperma hakkab lihtsalt kõrvust välja ajama. Noorte näljaste meeste üleküllus on olnud röövsõdade ajalooline põhjus. Ka Robil oli edevust ja naisi ta vaatas.»
Raamat: «Kaardilugeja. Robert Lepiksoni lugu»
Raamatu autor: Paavo Kangur
Toimetaja: Siiri Soidro
Kujundaja: Jan Garshnek
Väljaandja: Kirjastus Pegasus OÜ