Lepikson oli metalliärimees ja poliitik ühekorraga, sellest tekkisid ka pidevad segadused tema ümber. Robi-Huud – just nii nimetatakse teda ühes järelehüüdes. Kindlasti oleksid vibukütt Robin Hoodi meetodid tänapäeva õigusriigis tavatud. Ka Raua-Robertit oli omal ajal raske raamidesse suruda, sellega oli üksjagu vaeva nii peaminister Mart Siimannil, kelle valitsuses oli ta siseministriks, kui ka meedial ja oponentidel.
Robert Lepiksoni elu aitavad peagi ilmuvas Paavo Kanguri raamatus «Kaardilugeja. Robert Lepiksoni lugu» avada nii tema sõbrad ja lähedased kui ka konkurendid.
Postimees.ee avaldab katkendi raamatust:
Ralliautosse istus Robert 42-aastase elukogenud ja keskeakriisis mehena 1995. aasta talvel. Loomulikult ei olnud ta mingi tippsportlane. Võidusõitjad alustavad ju nelja-aastaselt, kui isa neid kartauto rooli paneb. Kaardilugeja Lepikson nautis seltskonda ja mängu ilu. Võib olla sedagi, et ei pea enam nädalavahetusel kodus olema. «Peaasi on, et kaardilugeja hommikul autot täis ei oksendaks, ja Robiga ei olnud kunagi sellist jama,» kommenteerib Raido Rüütel.
Ka Robi karjääris oli see pöördeline hetk. Ta lahkus RAS EMEXi peadirektori kohalt, sai Andrus Ööveli juhitava kaitseministeeriumi kantsleriks ja pidas sõnasõda Aleksander Einselniga. Sellises sõnavahetuses ei ole midagi imelikku, pigem on see iseloomulik nii kaitseväe ja ministeeriumi suhetele kui ka Lepiksonile endale. Kuid vaevalt viitsis Lepikson sellesse süüvida, pigem põgenes ta rallimaailma fantaasiatesse: kiired autod, kuumad naised ja asjalikud mehed, kes seljatagant pistodaga ei löö, vaid ütlevad otse näkku.