Peeter Espak: kas kiriku vandenõu polegi olemas?

Foto: Repro

Nähes Postimehest intervjuud Riho Saardiga, sai mulle osaks samasugune ehmatus nagu aastal 2007, kui lugesin tuntud prantsuse vandenõuteoreetiku Pierre Jovanovici teost pealkirjaga «Üleilmne pettus» («Le Mensonge universel», Le Jardin des Livres, 2007) ja avastasin sealt oma nime kirikuvandenõus süüdistatuna.

Kirik varjavat kiivalt muistsete sumerite tõelisi saladusi, mille tõestuseks sobis kõige ilmsemalt asjaolu, et kritiseeritav väitekiri oli kaitstud Tartu Ülikooli teoloogiateaduskonnas. Loomulikult olevat kirik koos oma käsilastega aegade algusest peale (koos «võimudega») inimkonda alla surunud ja neid tahtlikult pimeduses lasknud vireleda. Kuni selle hetkeni, kuni saabus mees, kes tõeliselt mõistab – vandenõuteooria autor ise!

Samasuguseid vandenõupaljastuslikke argumente esitab ka Saard, kes ei suuda adekvaatselt analüüsida ei teoloogiateaduse kohta tänapäeva maailmas ega ka selle suhet teistesse teadusdistsipliinidesse. Samuti ajab ta sassi eri teaduste uurimisobjektide olemuse. Ideede paljusus ja hüplev mõte, ilma igasuguse tõestusmaterjalita välja käidud kontseptsioonid kristluse või religioonide olemusest on läbiv tunnusjoon.