Põhjuseid on mitu, aga enamasti tuuakse esile suutmatus kohaneda Jaapani ülirange, nõudliku ja rigiidse sotsiaalse süsteemiga, mis noorte eripära ja individuaalseid vajadusi ei rahulda. Huvitav on nende juures see, et nad ei pruugigi olla puruvaesed, on teada ka miljonäridest erakuid (arvuti taga saab tegelikult imesid teha), aga nad lihtsalt ei taha enam, nad andsid alla.
Ka Eestis on hakatud kasutama mõistet «riigist võõrandumine», räägitakse asotsiaalsusest ning ei, see ei tähenda ainult seda, et kodanik kakerdab umbjoobes Balti jaamas ja roojab prügikasti. Asotsiaalne on ka see, kes tuleb koju, istub arvutisse ja mängib varahommikuni või jõllitab apaatselt telerit. Sootsiumist eraldunud. On tõsi, et noored on poliitiliselt külmad, passiivsed ja heitunud. Sellised hoiakud ja meelsused ei ole muidugi kellegi teadlik valik (kes see ikka tahaks olla see luuser, kes hakkama ei saa!), vaid lihtsalt loomulik reaktsioon ümbritsevale keskkonnale.