Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2022/12/18/15034164t1h8792.jpg)
/nginx/o/2013/10/04/2517900t1hae5d.jpg)
Juhtus nii, et ma sündisin inimeseks. Ma ei ole seda kunagi mingiks eriliseks privileegiks pidanud. Ei pea olema biosemiootik või bioloog, et saada aru, kuivõrd sarnased me teiste imetajatega oleme. Aga lapsena tundus keel olevat siiski üsna hästi töötav eristusalus. Selle järgi, mida kultuur rõhutas, tundus inimeste maailm loomade maailmast selgelt eraldatud olevat.
Enne kooli juhtus üks lugu. Ma ei tea, kas see oli sada protsenti nii, nagu ma mäletan, aga lugeda ma siis veel ei osanud. Igatahes otsustas ema mulle 7. klassi zooloogiaõpikust loomade nimetused ette lugeda. Algusest lõpuni, kõik loomad. Mõne päeva pärast tahtis ema õpetusega jätkata. Mille peale ma olevat teatanud, et ma tean neid loomi, ja nimetanud kõik loomad algusest lõpuni ära, kaasa arvatud sellised nagu käguvaablane ja narval.