Andrus Laansalu: esivanemate lood

Andrus Laansalu Foto: Erakogu

Juhtus nii, et ma sündisin inimeseks. Ma ei ole seda kunagi mingiks eriliseks privileegiks pidanud. Ei pea olema biosemiootik või bioloog, et saada aru, kuivõrd sarnased me teiste imetajatega oleme. Aga lapsena tundus keel olevat siiski üsna hästi töötav eristusalus. Selle järgi, mida kultuur rõhutas, tundus inimeste maailm loomade maailmast selgelt eraldatud olevat.

Enne kooli juhtus üks lugu. Ma ei tea, kas see oli sada protsenti nii, nagu ma mäletan, aga lugeda ma siis veel ei osanud. Igatahes otsustas ema mulle 7. klassi zooloogiaõpikust loomade nimetused ette lugeda. Algusest lõpuni, kõik loomad. Mõne päeva pärast tahtis ema õpetusega jätkata. Mille peale ma olevat teatanud, et ma tean neid loomi, ja nimetanud kõik loomad algusest lõpuni ära, kaasa arvatud sellised nagu käguvaablane ja narval.

Nii et loomad said nimetatud nende liikide järgi, nii nagu vanas testamendis juba kunagi varem alles nimetute loomadega juhtus. Selle peale, et liigid evolutsioonilises plaanis pole üleüldse midagi selgepiirilist, oli Genesise kirjapaneku aja teadmistega täiesti võimatu tulla. Selge evolutsioonihüpotees ilmus kultuuri aastal 1859, ja kultuuril tuli kõik ümber mõelda ning suur osa varem tehtut läbikukkumiseks tunnistada. Selle põrutuse piinarikas inerts pole veel praeguseni kuhugi kadunud.