Sõda – elu kutse

Foto: Kaader filmist

Afganistani sõda puudutava dokumentalistikaga on meid ära hellitatud. Teležurnalistikast rääkimata. Kui palju seda kõike kokku on, võib igaüks ise netist järele vaadata. Eestiski on usinalt seda põldu küntud, tõsi, peamiselt telesaateid tehtud, neid eksitavalt filmideks nimetades. Kohe meenuvad Andres Kuuse «Missioon», Siiri Ottender-Paasma «Iga päev on esmaspäev» ja Jaanus Lensmendi «144 nädalat patrullbaasis Wahid».

«Veregrupp» on viimastest tubli samm edasi – nii kunstiliste kujundite kasutamise kui kujutatava mõtestamise suunas. Iseasi, kas sel on ütelda midagi sellist, mida poleks juba tehtud. Või täpsemalt, kas keel, mida see film ütlemiseks kasutab, on ikka piisavalt väljendusrikas ja isikupärane.

Mis kimbutab mu meelest siinset dokumentalistikat? See, et põnevaid lugusid räägitakse üha enam žurnalistlikult, veelgi enam, keskpäraselt žurnalistlikult. Miks see nii on, ma ei tea – olen ju isegi ajakirjanik.