Kui ma just parasjagu peegli ees ei seisa, siis on mul tunne, et olen jube kõhna. Ma ütleks koguni, et paras kilu. Silguniisk. No ei tule nagu väga meeldegi, kui palju on neid rõivaid, mis kõik juba tükk aega selga ei mahu. Ja kas ongi siis üldse tarvis peegli ette tuju rikkuma minna? Parem vaataks hoopis telekat, mitte peeglit.
Tellijale
Küllike Rooväli: kuidas igavast peost põnev teha?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.