/nginx/o/2013/07/05/1876338t1ha842.jpg)
/nginx/o/2010/03/02/325284t1haab6.jpg)
Kraadiklaas näitab esmaspäeva keskpäeval pluss ühte, tuulekülma on viis kraadi. Elvas koorivad kaks naist end Vaikse järve ääres riidest lahti.
Tellijale
Nohu hoiab jääaugus mõnulejast eemale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Lähen ajan vee soojaks,» teatab lõunatundi pidav Elva linnavalitsuse raamatupidaja Antonina Uffert (55) ja astub lumme tallatud rada pidi kindlameelselt jääaugu poole.
Antoninal, sõpradele ja kolleegidele Tonja Uffertil, on seljas mummuline ujumistrikoo ja jalas mustad sussid. «Jalad külmetavad kõige rohkem,» selgitab ta vette ronides. «Kui sussid on jalas, saab kauem vees olla.» Mustad netid spordisussid kaovad vee alla, juba on naine pooleldi vees ja siis ulatub vaid kraad soe vesi talle õlgadeni. «Oh, mõnus,» kostab jääaugust.
Tuttavate soovitusel neli talve tagasi talisuplust harrastama hakanud Antonina Uffert seisab mäda põhjaga Vaikses järves redeli peal ja kastab end rahulikult kaelani vette. «Tavaliselt hoian supeldes suu kinni ja lihtsalt mõnulen,» räägib ta. Veest välja sirutades on ta nahk roosa. Kananahka ei ole kusagil! «Siin ei ole külm,» kinnitab mõnuleja.
Paari minuti pärast ronib ta jääaugust välja. «Nii mõnus on nüüd olla, see on erakordselt hea tunne,» räägib Antonina Uffert rõõmsalt ja hõõrub end kõvasti suure saunalinaga. «Keha kohe nõuab seda. Saunast talvel vette käia ei ole üldse nii hea kui talisuplus.»
Segab vaid tuul
Kere kisub jääauku ja kere toob sind sealt ka välja, naerab pea igal hommikul Tartus lodjakoja lähistel Emajões jääaugus käiv Tartu abilinnapea Vladimir Šokman (61). Jääaugus olemise aeg sõltubki tema sõnul kehast.
«Kunagi ei tohi end sundida vette minema,» selgitab abilinnapea. «See tahtmine peab organismist tulema, sõltuvus peab välja lööma.»
Vladimir Šokman on Emajões supelnud neli talve. Enne seda käis ta 1986. aastast jões ujumas aprilli teisest poolest oktoobri keskpaigani. «Ma ise hulluks ei läinud,» naerab abilinnapea. «Mul on vabandus – arst soovitas suplust külmas vees allergia pärast!» Külm vesi pole võluvits, mis allergia ära kaotab, aga Vladimir Šokmanil on see aidanud tõbe leevendada.
Abilinnapea teab Tartus tosinat meest ja üht naist, kes Emajões jääaugus käivad. Sel talvel tekkis jõe äärde kolmene punt hommikustest meestest, kes käivad enne tööleminekut veest läbi. Vladimir Šokman on üks neist. Pensioniealised mehed, kellel aega rohkem, tulevad hiljem.
«Külm vesi annab suurepärase enesetunde,» kiidab Vladimir Šokman. «Mulle tundub, et voolav vesi viib halva energia minema ja toob hea energia asemele.»
Antonina Ufferti asemele poeb Vaikse järve jääauku Elva linnavalitsuse finantsspetsialist Inna Rebane (44). «Sisseminek on raske,» märgib esimest talve suplev Inna Rebane. «Alguses võtab hinge kinni.»
Kui pikk vahe tuleb, siis on ka raske jälle vette minna, lisab Antonina Uffert, kes käib koos kolleegiga lõunatunni ajal jääaugus nädalas enamasti neli korda. «Ükskord tuli pikem vahe sisse ja sain kohe nohu,» ütleb Antonina Uffert. Ilm segab neid ainult siis, kui on vali tuul. Sel talvel käisid nad suplemas ka 18-kraadise külmaga. Tol päeval tuli müts pähe jätta.
Nohu ja köha jätavad talisuplejad enamasti puutumata. «Viirused meid naljalt ei kimbuta,» väidab Antonina Uffert. «Külm vesi teeb head. Üks haige seljaga naine käib kah suplemas ja räägib, et selg valutab tal nüüd vähem.»
Suvel on vesi liiga soe!
Inna Rebane mõnuleb ikka veel jääaugus. «Suvel ma küll iga ilmaga ujumas ei käi,» teatab ta. «Kui on külm vesi, siis ma ei lähe.» Tasapisi end riidesse seadev ja – usute või ei – üsna kehv ujuja Antonina Uffert lisab, et kevadel ujumisega alustada on raske, sest siis on vesi kuidagi eriti külm.
Suvel on vesi talle jälle liiga soe, ainult paisjärves on mõnusalt jahe. Lühidalt, suvel polevat üldse nii mõnus supelda kui talvel. Pole tõesti mingi ime, et mehed naisi ei mõista!
Inna Rebane tuleb jääaugust rõõmsalt välja. «Me pole Elvas ainsad, kes siin käivad,» märgib ta. Vaikse järve jääauku kasutavad lõunatunni ajal ka kohaliku särgivabriku mehed ja naised. Elva linnavalitsuses selle taliala harrastajaid aga peale nende kahe naise pole. «Teised suhtuvad sellesse külmalt,» naerab Antonina Uffert.
Ta tõmbab saapad paljaste jalgade otsa, Inna Rebane poeb villastesse sokkidesse. Naised pakivad kotid kokku ja sõidavad tööle tagasi. Lõunaaega on jäänud veel paarkümmend minutit, mis on paras aeg kergeks eineks. Jääaugust saadud mõnus enesetunne kestab paar-kolm tundi. Kuidas teie end lõunatunni ajal turgutate?