Töötu naine viis unistuse täide ja avab lillepoe

Tatjana Gubenko (paremal) haarab tööriistade järele, sest elu on talle paljusid ameteid õpe­tanud. Koos Viktoria Veresininaga avab ta 5. märtsil Riia tänaval uue lillepoe. Foto: Margus Ansu

Tatjana Gubenkol oli eile päevaplaanis kaks olulist sündmust. Juhendada töömehi, kes ta peatselt avatavasse lillepoodi külmkappi üles seavad, ning käia onkoloogi vastuvõtul.

Onkoloogi juures käib Tatjana Gubenko kord aastas juba kuus aastat järjest. See on talle tavaline asi ja seda visiiti ta enam ei karda.

Keerulisemad tunded on seotud hoopis lilleäri avamisega kahe päeva pärast Riia maantee 24 majas. 900 tulpi ja 300 nartsissi on tellitud. Lisaks krüsanteemid, roosid, flamingolilled ja liiliad. 

«Ei tohi mõelda, et ei tule välja! Ei tohi,» kordab Tatjana Gubenko ning vaatab oma äripartneri ja sõbranna Viktoria Veresinina otsa.

Tatjana Gubenko on 47, Viktoria Veresinina 30.

Viktoria on tegelikult Tatjana Gubenko vanema tütre sõbranna. Nad teavad ja tunnevad teineteist juba 16 aastat – nii kaua, et tollest tüdrukust on Tatjana Gubenkole endalegi tugi ja sõbranna kasvanud.

Viktoria Veresinina oligi see, kes sõbrapäeval uksest sisse sadas ja tema töötuks olemise aja ära lõpetas käsuga, et nüüd tuleb Tatjanal oma unistus teoks teha. Ja et kui kohe pihta hakata, siis jõuab veel enne 8. märtsi valmis.

Naised tuhlasid internetis, käisid mööda linna, vaatasid teisi lilleärisid ja uurisid rendipindu. Siis laenasid sõpradelt ja sugulastelt raha kokku.

Enne töötuks jäämist oli Tatjana Gubenko ametis ühes teises Tartu lillepoes. Ta ütleb, et õppis seal palju, aga teda taheti panna poole koha peale ja see talle ei sobinud.

«Hiljem leppisime küll kokku, et kui naistepäeva paiku liiga palju tööd tekib, kutsuvad nad mind appi,» sõnab Tatjana. «Eile siis helistasidki, aga ma ütlesin, et ma ei saa tulla, mul on endal töö olemas, ja rääkisin neile oma lillepoest.»

Endine tööandja, kellele ta nüüd konkurent on, ütles talle: «Ole tubli!», ja Tatjanal on selle üle hea meel. Uus algus võib tulla.

Raske haigus

Kuus aastat tagasi lamas Tatjana Gubenko pärast rasket maooperatsiooni aga voodis, jõudmata sammugi astuda. Sõi ja jõi piiskhaaval ning nägi välja nagu luu ja nahk.

Enne seda oli ta aastase vahega matnud oma vanaema ja isa, kannatanud maalriametit pidades kõhuvalude käes, kuni sai teada diagnoosi – maovähk.

«Siis istusin nädal aega suvilas ja nutsin – mõtlesin, et vanaema ja isa läksid ning nüüd on minu kord,» meenutab ta. «Aga ma olen selline tüüp, et kui keegi mind lööb, siis see annab mulle hoogu juurde. Ma ei kuku maha.»

Gubenko on matnud ka oma laste isa, kes hukkus liiklusõnnetuses aastaid tagasi. Ta on ilma jäänud teisestki mehest... Ja ikka jalul püsinud. «Oh, need on nii rasked lood, ma ei saa rääkida,» ütleb naine ja katab näo korraks käega.

Igatsus äri teha

Tegelikult on Tatjana Gu­benko ammu igatsenud tööd, kus saaks ise kõike otsustada.

«Mulle meeldib looduses käia ja sealt põnevat materjali koju vedada – igasugu kompositsioone teha,» räägib ta. «Ma olen kogu aeg igatsenud oma lillepoodi.»

Neile, kes praegu töötud on, ütleb uut äri alustav naine: «Mis ka ei juhtuks, ei tohi karta ega kukkuda masendusse!»

Iga alustaja loodab parimat ja pingutab