Rahvaliidu peasekretär: erakond ei jookse laiali

Rahvaliidu erakorraline kongress aastal 2006 Foto: Mihkel Maripuu

Kuigi politoloog Rein Toomla arvas, et Ingvar Tšižikovist loobumine võib erakonnale kaasa tuua rea teiste liikmete vabatahtliku lahkumise, ei pea Rahvaliidu peasekretär Tarvo Sarmet seda usutavaks.

«Ma väga austan sotsiaalteadlaste rolli ühiskonnas ja ka härra Toomlaga oleme koostööd teinud, kuid antud hinnangu on ta kahjuks väga huupi pakkunud,» märkis Sarmet.

Peasekretär on kindel, et solidaarsusest Tšižikoviga ei lahku ükski Rahvaliidu juhatuse, volikogu või Tsizikovi kodumaakonna Tartumaa juhatuse liige ega ka ükski vallajuht.

«Kolme kuu jooksul, mil Tšižikov erakonna juhtkonda kuulus, tõestas ta kõigile, et ta ei ole meeskonnamängija. Tühjast jutust üksi on vähe - erakonnatöö on aga meeskonnatöö,» rõhutas Sarmet.

Tšižikov ise heitis täna muuhulgas erakonna juhatusele ja aukohtule ette ka seda, et aukohus ei ole kunagi arutanud altkäemaksukahtlustusega Ester Tuiksoo ja Villu Reiljani eetilisuse küsimust.

Sarmet tõrjus, et seda küsimust oleks kohtus arutatud küll, aga selleks oleks keegi pidanud avalduse tegema, sest kohus ise omale tööd ei võta. «Ingvar oleks võinud seda kasvõi ise teha, kui nägi Villu ja Estriga probleemi," sõnas Sarmet.

Ta täpsustas veel, et aukohus saab arutada erakonna liikmete vahelisi asju, mitte ei ole see kes kriminaalõigust mõistab. «Tänaseks on nii Ester Tuiksoo kui Villu Reiljan erakonna juhtimisest taandunud ja nad ei ole isegi juhatuse liikmed. Nende suhted teiste erakonna liikmetega ei ole sellised, mille peale oleks keegi kaevanud.»

«Seda, kas nad on altkäemaksus süüdi, seda otsustab kohus,» sõnas erakonna peasekretär.

Tarve Sarmet saatis täna ka selgituse erakonnakaaslastele, avaldame selle siinkohal:

Eile õhtul kogunenud Rahvaliidu juhatus otsustas Ingvar Tšižikovi erakonnast välja arvata, sest erakonna aukohus oli tuvastanud tema käitumises mitmeid eksimusi põhikirja ja üldtunnustatud käitumisnormide vastu. Otsus ei tulnud kergelt, kuid paraku keeldus Tšižikov vähimalgi määral oma vigu tunnistamast ja käitumist muutmast. Järgnevalt selgitan otsuse tagamaid.

Rahvaliit on viimastel aastatel olnud Eestis ilmselt kõige avatum erakond. Erakonna juhtide diskussiooni erakonna tuleviku üle on vabalt toimunud erakonna sise-listis ja seda on kajastanud meedia. Edasiviiv kriitika on igati teretulnud. Erinevalt Tšižikovi enda väidetest ei olnud erakonnast väljaheitmise põhjuseks tema tehtav kriitika vaid soovimatus järgida erakonna sisedemokraatiat:

1) Valitud juhtorganite kahtluse alla seadmine: Hoolimata sellest, et Tsizikov kogus Rahvaliidu kongressil 1. detsembril 2009 esimehe kandidaadina ligi kaks korda vähem hääli kui tänane esimees Karel Rüütli (460 vs 183 häält), asus ta koheselt rääkima vajadusest erakonna juhtorganid erakorralisel kongressil uuesti ümber valida. Erakorralise kongressi saab kokku kutsuda erakonna volikogu või vähemalt 5 maakonnaühendust. Möödunud 3 kuu jooksul ei ole aga volikogu ega maakonnad erakorraliseks kongressi kokkukutsumiseks vajadust näinud. Sellest hoolimata jätkas Tšižikov suhtumist, et kõik erakonna juhtorganid valitakse kohe ümber.

2) Sisulisse töösse mittepanustamine: Möödunud kolme kuu jooksul, mil erakonna põhitähelepanu on olnud eelarve ja tegevusplaani koostamisel, pole Tsizikov teinud ühtegi sisulist ettepanekut nendesse dokumentidesse ega ilmutanud valmidust koostööks teiste juhtkonna liikmetega. Tartumaa maakonnaühenduse juhina oli tal probleeme ka finantsaruandluse ja liikmehaldusega;

3) Konfliktne käitumine väljaspool erakonda: konkreetne juhtum, mis asja lõpuks aukohtusse viis, oli seotud Rahvaliidu esindamisega IRLi suurkogul. Erakondadel on tava kutsuda tervitussõnavõtuks oma suurkogule üks esindaja igast erakonnast. Põhikirja järgi on erakonna esindamise õigus erakonna esimehel, kes palus IRLi suurkogul ennast asendama aseesimees Anto Liivati ning andis sellest teada ka IRLile. Suurkogu päeval aga, erakonda sellest eelnevalt teavitamata, oli esimesena kohal Tšižikov, kes nõudis korraldajatelt endale sõnavõtuvõimalust. Kui IRL sellest keeldus põhjendusega, et erakond saab vaid ühe sõnavõtu, ähvardas Tšižikov IRLi peasekretäri, et «leiab endale sõnavõtuvõimaluse ja siis kaebab meediale» (tegemist oli kinnise üritusega, kuhu erakonna esindajad oli kutsutud külalistena). Seejärel ründas Tšižikov Anto Liivatit, nõudes oma sõnavõtust loobumist tema kasuks. Sellise käitumisega rikkus Tšižikov nii erakonna esindamispõhimõtteid kui ka erakonnaliikmete omavahelise käitumise norme.

Erakonna aukohus juhtis tähelepanu Tšižikovi eksimustele ning juhatuses küsiti temalt, kas ta on valmis edaspidi põhikirja austama ja tegema koostööd. Koostöövalmiduse puhul poleks nii karmi otsust tehtud. Paraku keeldus Tšižikov jäigalt oma vigu tunnistamast.

Erakonnatöö on meeskonnatöö ja meeskond peab kokkumängimiseks jagama samu arusaamu. Erakond on vabatahtlik ühendus, kus liikmed on vabatahtlikult kokku tulnud ja endale ise käitumisreeglid kehtestanud. Kes sisedemokraatia reegleid täita ei soovi, see ei saa ka ühendusse kuuluda.