Rahvaliidust eile välja visatud aseesimees Ingvar Tšižikov võib politoloog Rein Toomla hinnangul enda selja taha koondada teisigi erakonna senise tegevusega rahulolematuid parteilasi.
Toomla: Tšižikov võib põhjustada pereheitmise Rahvaliidus
Rahvaliit viskas eile aukohtu ettepanekul oma ridadest välja aseesimehe, mis Rein Toomla sõnul võib nüüd tekitada olukorra, kus osa Rahvaliidu liikmeid läheb temaga kaasa. «Kui tal nüüd sügavat tahtmist on, siis ta võib aluse panna mingile uuele poliitilisele ühendusele ja mingi osa praegusest Rahvaliidust võib temaga kaasa minna,» sõnas politoloog.
Tšižikovi väljaheitmine on märk teravast vastuolust partei üldise suunaga. «Väljaheitmine on erakonna seisukohalt kõige rangem karistus. Nemad kedagi vangitorni panna ei saa ja kriminaalkaristust või rahatrahvi teha. Ja selle taga ei saa olla midagi ebamäärast, vaid ikka midagi väga konkreetset,» rääkis Toomla.
Toomla sõnutsi on partei siseopositsioon täiesti loomulik nähtus ja ta ei kujutagi ette sellist erakonda, kus valitseks täielik üksmeel. «Ikka keegi juhtidest ajab mingisugust oma joont. Võib olla häiris Rahvaliitu see, et Tšižikov tahtis eelmisel aastal väga jõuliselt saada erakonna esimeheks. Ta oli veendumusel, et tema suudab erakonda rasketest aegadest paremini välja tuua, kui seda on teinud Karel Rüütli,» arutles Toomla.
«Võimalik, et ta avaldas ka selliseid seisukohti, mida meie ei tea. See, et keegi tahab esimeheks saada, selles pole midagi imelikku ja selleks ei pea kedagi välja viskama. Aga ju ta siis on öelnud ka midagi teravamat, mis ei meeldinud vähemasti erakonna tipule. Sest kes teda välja viskab? Ikka juhatus, väiksem seltskond.»
Toomla möönis, et erakonna jaoks ei ole see hea märk, kui aseesimees lihtsalt heidetakse välja. Talle ei meenunud ka varasemast ühtegi sarnast juhtumit. «On küll olnud juhuseid, kus erakond läheb pooleks või mingisugune osa parteist eraldub. Näiteks kui Keskerakonnast 1996. aastal eraldus Arengupartei. Aga viimasel ajal selliseid eraldumisi ei meenu.»