Ants Laaneots: iseseisvuse säilimine tugineb inimeste kaitsetahtele

Kaitseväe juhataja Ants Laaneots. Foto: Küllike Rooväli.

Postimees Online avaldab kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneotsa kõne Eesti Vabariigi 92. aastapäeva paraadil Vabaduse väljakul.

Austatud härra Vabariigi President!
Austatud proua Riigikogu esimees!
Lugupeetud härra peaminister!
Ekstsellentsid!
Daamid ja härrad!

Eesti rahva juured on siin, sügaval põhjamaa pinnas, millest oleme ammutanud oma visaduse, töökuse ja vabadusiha. Euroopa ajaloo kulg on vorminud meist tasakaaluka ja targa rahva, kes oskab hoida oma meelt ja oma keelt. Oleme pidanud siin Läänemere kaldal olema paindlikud, aga samas visad, jonnakad ja mõnikord ka sõjakad, et rahvana püsima jääda.

Meile on tähtsad ja kallid meie põhiseaduslikud väärtused: iseseisvus, demokraatlik riigikord, kultuuriline järjepidevus, peremehetunne oma riigi suhtes, rahvusriik, kodurahu ja üksteisemõistmine, keskkonnahoid, kodanikuühiskond ja ühistegevus. Oleme üksteise ja maailma suhtes mõistvad ja uuendusmeelsed. See kõik kokku on meie identiteet. Meie ühtekuuluvustunne, meie samastumine rahvana, kes kestab läbi aegade. Nii uskusid need, kes 92 aastat tagasi lõid Eesti riigi ja nii usume ka meie, kelle hoida see riik praegu on.

Eesti iseseisvuse säilimine tugineb suuresti meie maad koduks pidavate inimeste kaitsetahtele. Viimane ei puuduta mitte ainult sõjalist külge, vaid see on meie kõikide valmidus kaitsta oma riiki, kaaskodanikke, lähedasi ja iseennast igasuguse ohu puhul.

Möödunud aasta oli meie riigile ja meie inimestele raske. Majanduskriis mõjutas kogu rahva, ka kaitseväe ja Kaitseliidu elu ning tegemisi. Riigieelarve vähenemise tõttu olime sunnitud mitmed plaanid kokku tõmbama, paljud tegevused edasi lükkama ja kaitseväelaste palku vähendama.

Kuid kaitseväe juhatajana saan öelda rahuloluga, et vaatamata probleemidele, ei olnud 2009. aasta riigikaitse arengule halb. Jõudsime teha üpris palju. Alustasime Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud kaitsejõudude kümne aasta arengukava täitmist. Selle raames rakendus kaitsejõudude terviklik juhtimis-struktuur. Kaitsevägi ja Kaitseliit tegid ära suure töö sõjalise valmisoleku ning mobilisatsiooni praktilise ettevalmistamise osas. Saatsime reservi järjekordsed ajateenijatest väljaõpetatud üksused. Viisime läbi rea õppekogunemisi reservüksustega. Need jätkuvad ka sel aastal.

Kõige tähtsam reservväelastelt saadud sõnum: meie rahval on kaitsetahe olemas. Õppekogunemistele tulnud nii jalaväe kui õhutõrje reservüksused, kusjuures üks neist lõpetas õppekogunemise äsja, tulid täies koosseisus, koos nn ülekattega ehk reserviga. Reservväelased tulid kõik.

Kasvavast kaitsetahtest räägib ka see, et Kaitseliit suurenes mullu rekordarvu, ehk 902 uue liikme võrra. Ligi 20 000-t vabatahtlikku ühendav Kaitseliit kummutab arvamuse nagu oleks tänapäeval eestlaste seas valdav mugav mõtlemine stiilis «see pole minu asi», sest Kaitseliit kehastab Eesti inimese soovi olla vaba ja olla valmis oma vabadust kaitsma.

Üha rohkem gümnasiste ja üliõpilasi ei küsi enam, kas minna ajateenistusse. Nüüd arutavad nad hoopis, millal sõdurisaapad jalga panna: kas pärast keskkooli või pärast kõrgkooli. See on oluline nihe haritud noorte mõttemaailmas. Nii muutub kaitsevägi tänu järjest targematele ajateenijatele ainult paremaks.

Vastutus riigi kaitsmise eest ja soov selles ise osaleda on Eesti meestel ja naistel muutumas iseenesest mõistetavaks. See on küpse kodanikkonna tunnus.

NATO kollektiivkaitse, mille lahutamatuks osaks on alliansi operatsioonid, on Eesti sõjalise riigikaitse mõõgaks. Oleme täitnud kõik, sealhulgas ka ootamatud riigikogu ja valitsuse poolt kaitseväele pandud ülesanded missioonide osas. Meie kaitseväelased võitlevad NATO vägede koosseisus Afganistanis. Vabariigi president rääkis täna nendega. Tean, kui raske on neil sõduritel ja nende lähedastel. See on aga võitlus NATO õnnestumise eest Afganistanis, võitlus selle paljukannatanud maa jaluleaitamise eest. Meile väga oluline võitlus, sest NATO usaldusväärsus ja heidutusvõime on Eestile elulise tähtsusega. Just NATO solidaarsus tagab meile need iseseisvuse hoidmiseks vajalikud sõjalised võimed, millede üksinda arendamiseks ei ole väikeriik suuteline.

Me oleme usaldusväärne partner oma liitlastele. Rõhutan veelkord: NATO on jätkuvalt maailma võimsaim sõjaline organisatsioon, meil NATO-s on kõige rohkem poliitilist ja sõjalist jõudu, sõjalaevu, lennukeid ja tanke. NATO 60-aastase ajaloo jooksul ei ole ükski riik julgenud alliansi liikmeid sõjaliselt rünnata. Demokraatlikke riike ühendavate NATO ja Euroopa Liidu liikmelisus on Eesti julgeoleku alusmüür.

Eesti julgeolekupoliitilised valikud ja tegevused on olnud õiged, sest NATO on jõuliselt suurendanud oma kohalolekut Eestis. Selleks aastaks oleme koos oma liitlastega kavandanud siia, Läänemere äärde, kolm suurt rahvusvahelist õppust.

Head inimesed !

Vana-Hiina väejuht ja sõjandusteoreetik Sun Zi on öelnud: «Ülim ei ole võidelda ja võita kõik lahingud. Ülim on murda vaenlase vastupanu ilma lahinguta.»

Eesti elab infoühiskonnas, mis tähendab avatust kogu maailmale ja selle mõjudele. Inimesena ja rahvana ellujäämiseks on lisaks elu ning asjade hoidmisele hädavajalik ka iseendaks jääda ehk säilitada rahva ühisväärtused ja identiteet. Tulevikku on võimalik rajada vaid ühistele hoiakutele ja tõekspidamistele.

Miks ma sellest räägin? Sellepärast, et moodsas sõjapildis on kasvav tähtsus sellel, millest Sun Zi juba kaks ja pool tuhat aastat tagasi kirjutas. Veel eelmisel sajandil saavutasid riigid oma eesmärgid sõjakäikude ja vallutuste ning omandi ja ressursside kontrollimise kaudu. Infoajastul aga on peamiseks eesmärgiks saavutada ülemvõim inforuumis ja inimeste peades. See ülemvõim määratleb informatsioonivälja arengu, suunad ja päevakorra ning määrab selle, millest räägitakse, mida arutatakse, aga ka selle, mida mõeldakse ja tehakse.

Kui Vabadussõja ajal kohtusid sõdurid täiesti uue väeliigi - lennuväega, mis saavutas oma lahingulise hiilgeaja küll alles paarikümne aasta pärast, siis nüüd on poliitikute ja väejuhtide arsenali tulnud sellised oskussõnad nagu kübersõda, mõjutusoperatsioonid, infosõda ja strateegiline kommunikatsioon.

Küberründed on ohtlikud, sest need ei ole silmaga nähtavad ning rahvusvaheline õigus ei käsitle neid sõjalise ründena. Samas suudavad need halvata riigi haldusliku toimimise, varustamise ja majandustegevuse. Küberrünnakuid oleme omal nahal tundnud ja me võtame neid väga tõsiselt. Täpsemalt öeldes, nüüd võtab neid väga tõsiselt kogu NATO, kes on Eestis avanud alliansi küberkaitse keskuse.

Mõjutusoperatsioonid ja vaenulik propaganda omakorda võivad desarmeerida meid vaimselt, lõhkudes ühtekuuluvustunnet ja kaitsetahet. Neid tuleb võtta sama tõsiselt nagu klassikalist rünnakut. Infosõja ja mõjutusoperatsioonide eesmärgiks laiemalt on rahva identiteedi murendamine, selle asendamine ja hävitamine. Sõjaliste infooperatsioonide eesmärgiks on lõhkuda käsuliinid ja murda rahva vastupanutahe.

Kõigepealt rünnatakse meie välist kuvandit, üritades meid sildistada ja luua meist tegelikkusele mittevastav pilt. Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida. Eesti kujutamisel väikese, saamatu ja tigeda, minevikku takerduva riigina on klassikaline mõjutusoperatsiooni eesmärk - külvata segadust, seada kahtluse alla demokraatlik ühiskonnakorraldus, pärssida juhtimisahelaid ja tekitada meie liitlaste seas umbusk meie vastu.

Seejärel rünnatakse meie sisemaailma, meie hoiakuid, väärtussüsteemi, meie tahet ise olla ja ise otsustada.

Lõpuks üritatakse meid hirmutada, esitades tõsiasjade pähe väljamõeldisi, millel ei ole loogika ja reaalsusega mingit seost. Näiteks niinimetatud «militaarasjatundjate» visalt levitatav naiivne kuulujutt, et üks vaenlase diviis suudab Eesti vallutada kahe tunniga.

Need on vaid mõned killud infoühiskonna strateegilistest lahingutest, mis käivad eetris ja meie peades.

Paraku ei saa vaenulike mõjutusrünnakute tõrjumisel loota ainult talupojatarkusele, sest suured riigid kulutavad selleks rindejooneta sõjaks miljardeid. Eesti vajab immuunsüsteemi. Meie rahvuslik psühholoogiline kaitse tuleb üles ehitada laiapõhjalisele ja tugevale alusele. Siis ei lõhu välismõjutused ja kriisid meie sisemist sidet, ühiskonda ja riiki tervikuna halbadel aegadel ära.

Kaasmaalased!

Need Eesti sõdurid, kes täna siin Vabaduse väljakul rivis seisavad ja nende tuhanded kaasvõitlejad, kes meie kodumaad teenivad, on sündinud ja kasvanud vabas Eestis. Nad kõik on Eesti Vabariigi kodanikud ning ei ole tähtis, kas nad oma kodus räägivad eesti, vene, inglise või rootsi keelt.

Nende jaoks on Eesti riik olnud igavene, sest nad ei mäleta okupatsiooni, tsensuuri, suletud piire. Uut põlvkonda ei ole muserdanud hirm küüditamise ees, topeltmoraal ega võltspatriotism.

President Lennart Meri on öelnud, et vabaks kasvamine nõuab aega. Eesti on olnud taas vaba juba ligi kaks aastakümmet. See on piisavalt pikk aeg, et õigustusi otsimata küsida: kuidas täita rahakummardamise ja kohustusi eitava näilise vabaduse tühisus igavikuliste väärtustega, mis meie rahvast seovad?

Vastus sõltub sellest, kui hästi me suudame järgmise põlvkonna ja sellele järgnevad põlvkonnad kasvatada vaba riigi väärikateks, tugevateks ja terveteks kodanikeks, kes oskavad oma eluga toime tulla ning mõistavad seda, mis toimub maailmas ja kuidas see mõjutab Eestit.

On tõsiselt hea meel, et kõigis gümnaasiumites ja kutsekoolides on peagi võimalik õppida riigikaitset, sest õpetus riigikaitsest on eelkõige õpetus riigist.

Eesti riik hoiab ilmasambana meie ühist maailmapilti, kultuuriruumi ja meid rahvaks ühendavat väärtuste süsteemi. Eesti kultuur on meie sisemine, viimane ja kõige olulisem kaitseliin.

Eesti elab meis kõigis. Ta on igahommikuses sinimustvalge lipu heiskamises Pika Hermanni tippu ja riigilipus meie sõdurite vasakul käisel. Eesti on ka tänane pidupäev, julgus olla uhke oma riigi üle ja siiras rõõm meie laste silmades. Eesti algab igaühest meist.

Elagu Eesti Vabariik!