/nginx/o/2010/02/22/318425t1h9f6a.jpg)
Kui pärast individuaalsprinti põlesid Anti Saarepuu silmad vihast ja igast tema liigutusest võis välja lugeda tahtmist paarissprindis end viimseni tõestada, siis pärast eilset võistlust oli mees äravahetamisi muutunud. Ta oli pettunud, kurb, ja samas ka üllatavalt apaatne.
«Ma ei jaksanud lihtsalt sõita. Rada oli raske – viimane ring tuli väga-väga raskelt. Jalad läksid krampi ja polnud enam mitte midagi head,» sõnas Saarepuu mornilt.