Mälus sorides tuleb meelde 1976. aasta detsember, kui mul oli au naine võtta ning pulmaauto ei mahtunud kuidagi Matrossovi, praeguse Tondi tänava maja hoovi sisse, sest tohutud lumevallid jäid ette.
Sama lugu kordus 1981. aasta detsembris, kui mul tekkis tõsiseid raskusi oma abikaasa ja vastsündinud poja sünnitusmajast kättesaamisel, sest suure lume tõttu ei saanud takso Sakala tänava sünnitusmaja ukse juurde sõita. Praegu asub samas hoones Eesti Pank, lapsi sealt enam ei väljastata.
Olid ajad. Noorematele inimestele tundub tänavune talv millegi erakordsena. Tegelikult see nii ei ole. Talv ja lumi käivad ikka kokku. Oleme selle lihtsalt unustanud ja harjunud, et talvel võib ka kõpskingade ja kergete rõivastega ringi käia. Ise tahame aga end kangesti Põhjamaade hulka arvata.
Kuigi pikka aega on meil sügisele kohe järgnenud kevad, ei ole see mingi õigustus lume koristamata jätmisele. Pika mehe kõrgused lumehanged tänavate ja teede ääres ohustavad meid kõiki – nii jalakäijaid kui autojuhte, eriti aga lapsi, kes lumekuhilate tagant üldse välja ei paista.
Kõrvaltänavalt peateele sõitmine on praegu nagu vene rulett – ei tea kunagi, millega see lõppeda võib.
Tartu ja Pärnu linn loobusid juba lume väljaveost, sest raha napib. Tallinn siiski veel pingutab ja veab lund välja, kuigi tulemusi pole suurt näha.
Pealinna juhid ei taha eriti tagataskust raha juurde võtta, et lumevedu tõhustada. Politsei manitseb, et lumekoristuse pealt ei tohiks kokku hoida, sest inimeludega ei mängita.