Taime- ja loomaliigid hävivad Euroopa Liidu pingutuste kiuste

Veel 50–60 aastat tagasi oli kõre ehk juttselg-kärnkonn täiesti tavaline liik nii Eestis kui Euroopas, kuid rannaniitude roostumise ja võsastumise ning põldude väetamise tõttu on see kärnkonnaliik muutunud igal pool äärmiselt haruldaseks. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Ehkki Euroopa Liidul on praeguseks maailma suurim looduskaitsealade võrgustik, tunnistas Euroopa Komisjon äsja, et senine eesmärk peatada bioloogilise mitmekesisuse kadu pole täitunud.

Bioloogiline mitmekesisus on looduse elujõu näitaja ja sellega on lood ELi liikmesriikides kehvad hoolimata juba 2001. aastal paika pandud kümneaastasest tegevuskavast peatamaks liikide väljasuremine ja elupaikade kadumine.

«On ilmseid märke selle kohta, et EL ei saavuta oma eesmärki,» teatas komisjoni raport. «Maailma bioloogiline mitmekesisus on endistviisi tõsises ohus ja väheneb tavapärasest sada kuni tuhat korda kiiremini. Rohkem kui kolmandikku vaadeldud liikidest ähvardab väljasuremine ja maa ökosüsteemide seisund on viimase 50 aasta jooksul halvenenud hinnanguliselt 60 protsenti.»

Komisjon lisab siiski, et Euroopa Liit on teinud elurikkuse kaitsmiseks tõsist tööd ja loonud maailma suurima looduskaitsealade võrgustiku. Samas halveneb ka liikmesriikides vaatamata mõningatele edusammudele üldine olukord edasi. Vaid 17 protsenti Euroopa kõige ohustatumatest elupaigatüüpidest ja liikidest on praegu neile soodsa kaitsestaatusega. Kõige suuremas ohus on rohumaade (näiteks puisniidud ja vanad luhaheinamaad), estuaaride ehk mere poolt üle ujutatud jõe suudmeosade ning märg- ja rannikualade elupaigad.

Samas on ka häid näiteid – nii näiteks on karu, hundi, ilvese, kopra ja saarma arvukus osas ELi piirkondades taastumas. Levikuala suurenemine annab aga märku sobivate elupaikade olemasolust ja jahitegevuse ning keskkonnasaastatuse mõju vähenemisest.
Vallad annavad oma panuse

Praegu tegutseb Euroopa Liit selle nimel, et panna paika bioloogilise mitmekesisuse säilitamise tegevuskava järgnevaks kümneks aastaks. Seni olid euroliidu looduskaitsepoliitika selgrooks Natura-alad, nüüd teatas komisjon, et liigirikkust tuleb hakata kaitsma ka väljaspool kaitsealasid, mis moodustavad 17 protsenti terve ELi ja ka Eesti territooriumist.

Muu hulgas tähendab see niinimetatud rohelise infra­struktuuri arendamist ülejäänud 83 protsendil Euroopa Liidu maa-alast. Roheline infrastruktuur kujutab endast looduslikke alasid ühendavat võrku. Keskkonnaministeeriumi nõuniku Hanno Zingeli sõnul ähvardab osasid väikestel kaitsealadel olevaid taimeliike väljasuremine, sest nad ei saa levida ja geenimaterjali vahetada.

Ka vallad on hakanud rohevõrgustikesse tõsisemalt suhtuma. Näiteks Harku valla üldplaneeringusse on juba kavandatud niinimetatud rohekoridorid, mis kujutavad endast elamuarendusest puutumata ja omavahel ühendatud loodusmaastikke tagamaks loomadele liikumisvõimalused mereäärsetesse metsadesse ja vastupidi.

Muu hulgas kujutab roheline infrastruktuur endast ökodukte ehk loomadele mõeldud sildu üle kiirteede, mida kavandatakse praegu juba ka Eestisse. Eestimaa Looduse Fondi tegevjuhi Jüri-Ott Salmi sõnul on probleemiks just Tallinna ümbruse kinnisvaraarendused, mis killustavad loodusmaastikke.

Senise ELi looduskaitsepoliitika läbikukkumise põhjuseks on Salmi hinnangul seatud eesmärkide umbmäärasus. «Riikidel ei olnud konkreetseid kohustusi, vaid ainult lubati teha kõik, mis võimalik,» lausus ta.

Euroopa Komisjon vihjab muu hulgas ka vajadusele suunata looduskaitsepoliitika elluviimisele senisest rohkem raha. Praegustel andmetel on kaetud vaid viiendik kaitsealade rahastamisvajadusest.

Iga inimese asi

Eelkõige soovib Euroopa Komisjon viia aga looduskaitse välja looduskaitsega tegelevate ametnike kitsast ringist ja teha looduskaitse ja elurohkuse mõttekus iga inimese asjaks.

Eestlasele harjumatu mõistena on selleks kasutusel väljend «ökosüsteemi teenus», mis tähendab seda, et ka loodus osutab inimesele teenust, olgu selleks siis puhta õhu, vee või toiduainetega varustamine. «Tugevad ja vastupidavad ökosüsteemid on meie elukindlustus kliimamuutuste vastu,» teatas Euroopa Komisjoni raport.

Komisjoni andmetel on ökosüsteemi teenuste hävimisega kaasnev iga-aastane kahju 50 miljardit eurot ja seoses sellega väheneb heaolu 2050. aastaks umbes seitsme protsendi jagu sisemajanduse koguproduktist.

Ökosüsteemi teenused kujutavad endast Zingeli sõnul katset anda loodusele mingi rahas mõõdetav väärtus ja viia see väärtus ka majandusmudelitesse. Lihtsaimaks näiteks on firmad, mis võtavad oma majandusaruannetes juba praegu arvesse ökoloogilist jalajälge ehk kasu ja kahju keskkonnale.

Pöördumatu kahju oht
•    Euroopa Komisjon peab suurimateks bioloogilist mitmekesisust ohustavateks teguriteks elupaikade hävimist, killustumist ja kahjustumist maakasutuse muutumise tõttu, ülekasutust, mittesäästvaid tavasid, nagu näiteks ülepüük, invasiivseid liike, ookeanide hapestumist, saastatust ning üha suuremal määral ka kliimamuutusi.
•    Järjest rohkem tõendeid viitab sellele, et paljude ökosüsteemide seisund on varsti või juba praegu pöördumatult kahjustunud.
•    Ainult väiksel osal euroliidulise tähtsusega elupaikadest ja liikidest on soodne kaitsestaatus. Kõige suurema surve all on rohumaade ning märg- ja rannikualade elupaigatüübid. Rohumaid (näiteks puisniidud) ohustab aga traditsiooniliste põllumajandusvõtete kadumine.