Triibuline tiiger muutub mündileopardiks

Kuueaastane Karl-Erik surus vanaema sülest upitades tiigri külge oma kolmanda mündi, mis seekord ka korralikult pidama jäi – esimene pudenes alla kasti. Tiigrit käidigi eile vaatamas just lapse soovil, avamisüritusele ei jõutud. Foto: Sille Annuk

Tartlastel on kolm õnnetoovat kommet: kinnitada abielludes jalakäijate sillale tabalukk, siduda Atlantise kõrvale puu külge riideriba soovi täideminekuks ja vajutada münt raeplatsi jääskulptuurile.

Pühapäevasel jääskulptuuri avamisel tehtud piltidelt on näha, et veel enne, kui linnarahvas pääses tiigrit katsuma, ilutses sellel juba vähemalt kaks münti. Eilseks oli metallrahadega kaetud kuju kogu alumine osa, kuhu lihtsam ligi pääseda, ning ka pea. Vaid selg oli veel tühi.

Malle Maidra tuli münti panema koos kuueaastase lapselapse Karl-Erik Vaidlaga. Kokku pandi tiigrile kolm krooni. Esimest hoidsid nad liiga lühikest aega ja see kukkus läbi võre alla, teine jäi ilusti püsima ning kolmanda vajutas Karl-Erik kinni fotograafile poseerides.

Maidra rääkis, et münte on ta kleepimas käinud ka eelmistel aastatel, ning ta loodab, et tema kroonised lähevad linnakassasse ja neist ehk kasu on. Ja ehk toob ka õnne.

Hõbe läinud, mõte jääb

Head õnne loodab mündikleepimisest enamik. Folklorist Mall Hiiemäe arvab, et isegi kui me sellest nii ei mõtle, on tegemist ohvritoomisega – kui mina annan, siis mulle antakse.

«Ja traditsioon on nii tugev, et me teame, et nii tehakse, ja teeme ka,» ütles Hiiemäe. Võimalusi leitakse selliseks «ohvritoomiseks» igal pool. «Olen Taevaskojas näinud, et ühes kohas oli kivikene raja ääres ja sinna sisse oli vihmavett kogunenud ja  kohe oli sinna ka münte loobitud,» rääkis ta.

Oma tähendus on ka sellel, et kasutatakse just münte. Ühest küljest on need käepärased – peaaegu igaühel taskust võtta ja väga kahju ei ole. Teisest küljest on näiteks raha vette loopimine seotud kaugete aegadega, kui mündid olid hõbedast.

«Rahvausundis on hõbedal puhastav toime. Hõbemünt oli ka hambarahaks, ikkagi see tugevuse ja jõu või väe ülekandmine jutumärkides,» rääkis folklorist. Hõbedat küll enam ei ole, aga tähendus on mündile üle kandunud.

Mündikleepimise tava tekitas Tartus aastaid tagasi ilmselt mingi seltskond, kus keegi tahtis demonstreerida, kuidas münt jää külge kinni hakkab.

Hiiemäe sõnul ongi sellised tegevused nakkavad ja just kollektiivsed: koos sõpradega on vahva minna münti jää külge vajutama, ihuüksi tehakse sellist asja ilmselt harva.

Sula puhastab

Linnakunstnik Tiit Kaunissaare, kelle vastutada kuju on, rääkis, et kui tema oma ametikohale asudes 2007. aastaks esimest kuju tellis, siis kuulis ta tõdemust, mida sel hetkel veel ei mõistnud – «niikuinii hakkavad nad sinna münte panema».

Alles siis, kui kuju üleval oli ja ta linlaste tegevust ise pealt nägi, sai ta aru, mida kolleegid silmas pidasid. «Kuskilt on seda alustatud ja rahvas on arvanud, et see mõte on hea. Selle vastu pole mõtet võidelda. Eks sulad, mis meid ees ootavad, need mündid sealt koristavad,» arvas Kaunissaare.

Linnakunstnik kardab vaid seda, et kui mündid liiga kõrgele pannakse, omandab tiiger pigem lepatriinu välimuse.

Miks panete tiigrile mündi?