Arvutisõltuvus võib tappa lapsevanema

Foto: Ruudu Remmelgas

Kaks aastat tagasi võttis 15-aastane Arizona osariigi noormees Hughstan Schlicker oma kodugaraažist jahipüssi, läks sellega kööki, kus askeldas tema 49-aastane isa, ning tulistas meest selga. Ülekuulamisraportis seisab põhjusena arvutisõltuvus.

Pärast tulistamist helistas noormees oma sõbrale, rääkis tollele loo ära ning pöördus seejärel sõbra soovituse peale politseisse. Ülestunnistuses märkis teismeline, et algselt oli ta plaaninud ära tappa ennast, kuid seejärel otsustas hoopis isale kätte maksta. Miks? Noormehe väitel vihastas teda, et isa keelas tal külastada populaarset suhtluskeskkonda MySpace.

Praeguseks on Schlicker veetnud pool aastat vangis. Ees seisab veel 19 ja pool aastat karistust. Juhtum põhjustas küsimuste laviini: kui ohtlik on ikkagi arvuti- ja arvutimängusõltuvus? Psühholoogide tehtud uuringud näitavad, et arvuti- ja videomängusõltuvusel on palju ühist tavalise hasartmängu- ehk kasiinosõltuvusega.

«Noorim meie poole pöördunu on 13-aastane. Temal on arvutimängusõltuvus,» ütles Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskuse juhatuse liige, psühholoog Pille-Riin Kaare. Muidu jääb nõustamiskeskuse kliendi keskmine vanus kolmekümnendatesse eluaastatesse, ent internetisõltuvuse küüsi sattunud on tavaliselt nooremad.

13 tundi arvuti taga

Rahvusvahelisest haiguste klassifikatsioonist arvuti- või internetisõltuvust ei leia. Küll aga on psühholoogid teinud ettepaneku see sinna nimekirja lisada. Haiguse ingliskeelne nimi on Internet Addiction Disorder ehk internetisõltuvuse häire.

Sel haigusel on palju tavalise hasartmängusõltuvusega sarnaseid sümptomeid. Mängusõltuvuse esimeseks märgiks on mängu domineerimine inimese elu üle. «Ta mõtleb pidevalt, millal saab jälle mängima minna, kui palju ta mängida võib ja missuguseid panuseid seal teha,» selgitas Kaare.

Kui mängimist takistada või püüda kuidagi piirata, tekitab see agressiivsust ning suhtlemisprobleeme. Selle sümptomi väljendus oli ka Hughstan Schlickeri mõrvatöö.

Ohumärgiks on ka vajadus mängida üha rohkem ja rohkem. Alguses piisab kahest tunnist päevas, märkamatult kasvab see nelja, viie ning enama tunnini, lisas Kaare.

Iowa ülikooli psühholoog Douglas Gentile uuris USAs 1178 last vanuses 8–18 eluaastat ning leidis, et laps veetis päevas keskmiselt kolm tundi arvuti- või videomänge mängides. Tihti ei teagi vanemad, kui palju laps internetis või seal mängides aega veedab.

Nõustamiskeskuse psühholoogid on koolides lastega vesteldes teada saanud, et päevas neli-viis tundi arvutimängu on laste seas täiesti tavaline. Rahvusvahelise uurimisvõrgustiku EU Kids Online aruande järgi veedab pea kolmandik Eesti lastest internetis üle kolme tunni päevas. Seesama uuring näitab, et Eesti lapsed juhivad Euroopas ka internetiga seotud riskidega kokkupuutumise pingerida.

Kui palju on palju

Mõned nõustamiskeskusse jõudnud lapsed on tunnistanud, et lähevad õhtul voodisse, ootavad seal seni, kuni vanemad magama jäävad, ning alustavad siis mängimist. Sõltuvuse märgiks on ka mängimise varjamine. Kui vanemad on näiteks arvuti kasutamisele või osale lehekülgedele seadnud piirangud, hakkab arvutisõltuvuses laps otsima mängimisvõimalusi sõprade juures või netikohvikutes.

Raha peale mängiv hasartmängusõltlane suurendab pidevalt mängupanuseid, arvutimängudes täidavad panuse rolli järgmiste raskustasemete vallutused. See annab umbes samasuguse rahulolutunde kui panustega mängus võitmine.

Kaare sõnul on nii lapsed ise kui ka õpetajad ja vanemad tulnud uurima, mis on siis normaalne mängule kulutatav aeg. Õiget vastust polegi, sest mõni laps võib mängida viis tundi päevas, ilma et see kuidagi tema õppimist ja hobisid mõjutaks. Teisel lapsel halvab see aga kogu muu tegevuse ning pikemas perspektiivis tekivad probleemid koolis, trennis ja sõprade ning vanematega suhtlemisel. Seegi on üks sõltuvuse kui haiguse märke.

Millised mängud tekitavad sõltuvust? «Meie juurde ei ole tulnud küll ühtki inimest, kes oleks näiteks tetri-sest sõltuvusse sattunud,» märkis Kaare. Kuid mängud, kus saab valida tegelaskuju ja kujundada enda virtuaalne nägu, on kahtlemata haaravamad.

On ju arvutimängude arendamise taga suured tööstused ja veelgi suuremad rahasummad ning väga täpselt on välja mõeldud, kuidas inimest üha enam ja enam mängima ning mänge ostma saada. «See on nagu seriaal: jääb poolelioleku tunne ning vajadus edasi minna, et teada saada, mis järgmisel levelil toimub,» selgitas Kaare.

Probleem algab lasteaiaeas

Kaare soovitab vanematel pöörata laste netikäitumisele ja mängimisele tähelepanu juba lasteaia viimases rühmas. Emmed-issid vaatavad tihti, et nende lapsed on arvutimänge mängides väga palju arenenud. Imetlusega räägivad nad, kuidas lapse näpud liiguvad klahvidel palju kiiremini kui neil endil, kuidas laps näitab üha enam nutikust järgmistele levelitele pääsemisel. Ja üldse on ta nii hea. Seepärast, et mängivat last pole vaja kantseldada.

Kaare soovitab kiigata aeg-ajalt üle lapse õla, mida võsuke arvutis teeb. Selleks ning arvutis oldud aja piiramiseks on mõistlik võtta arvuti lapse toast ära ning panna näiteks elutuppa või mujale, kus laps üksi ei viibi.

Ekstreemsematel puhkudel soovitavad sotsiaalpedagoogid ja psühholoogid võtta arvuti toitejuhe tööle või õhtul voodisse. Nii on kindel, et  samal ajal ei saa arvutimänge mängida.

Sõltuvust tekitav suhtlus

Loo alguses mainitud lapsmõrvar Hughstan Schlicker ei olnud teatavasti fanaatiline mängur, vaid tappis isa hoopis keelu pärast suhtlusportaalis viibida. Ka pidev suhtlusportaalides, nagu Rate’is, Orkutis või Facebookis aja veetmine tekitab Kaare kinnitusel sõltuvust.

Samas pole vahet, kas oled 12-aastane, kes ootab põnevusega oma pildile pandud hindeid, või 30-aastane, kes vestleb pidevalt Facebookis. Nende ühisosa ongi sõltuvust tekitav põnevus, mida teiste inimeste hinnangu ootamine annab. Orkut, Facebook, MySpace või haarav sõjamäng või hoopis kasiino ruletilaud – sõltuvust tekitavad kõik ühtmoodi.

Arvutisõltuvuse märgid