/nginx/o/2010/02/08/308809t1h7a6d.jpg)
online
Täname Meego Remmelit suurepärase ja sisuka väitluse eest! Tänases väitluses rääkisime ühtedest väärtustest, kuid jäime erimeelsustele selles, kuidas neid väärtusi rakendada. Jätkuvalt oleme seisukohal, et aktiivne eutanaasia tuleks Eestis seadustada.
Oponent tõi esiteks välja mitmed eutanaasia seadustamisega kaasnevad rakenduslikud probleemid, nagu JOKK, tahtevastane eutanaasia jne. Näitasime, kuidas halastussurma seadustanud riikides on süsteem, mis nende probleemidega tegeleb.
Ristküsitluses välja toodud hooldusravi alarahastatuse probleem on aga teine küsimus, mida saab lahendada ressursside suunamine vms. Isegi kui eksisteeriks paar juhtumit, kus on küsimuseks tahtevaba eutanaasia, ei oleks see põhjus, miks mitte eutanaasiat seadustada, sest mõlemal juhul on see ebaseaduslik ning küsimus on arstis endas.
Palju olulisema küsimusena arutlesime patsiendi ratsionaalsuse ja enesetunde üle. Nõustume, et sageli on enesetappude taga läbimõtlemata ja psüühilisest häirest tulenev otsus. Leiame, et eutanaasia lubamisega selliste otsuste tegemise sagedus ei suurene.
Esiteks tagab erinevate ekspertide osalus selle, et sügava kriisi tõttu ebaratsionaalsed või lähedaste mõjutatud inimesed ei saaks halastussurma luba.
Teiseks on paljud raskete tagajärgedega otsused mõjutatud olukorrast, millesse inimene on sattunud, kuid siiski legaalsed. Nii otsustavad abordi tegemise üle naised, kelle jaoks rasedus võib olla kriis. See aga ei tee inimest otseselt otsustusvõimetuks.
Leiame, et olukorras, kus inimene teab, et tal ei ole mingit eluvõimalust ja tema jätkuv elamine tähendab talumatut ja leevendamatut valu ja alandust, võib tema arvates olla ratsionaalne enda elu lõpetada. Ka siis, kui ta on surmauudisest tekkinud kriisi enda jaoks läbi töötanud.
Arutlesime ka meditsiini ja riigi rolli üle inimeste elu väärtuse kaalumises. Oponendi arvates on elu säilitamise näol tegemist kõige pühama reegliga. Tõime välja, kuidas juba praegu tegeletakse ravivõtete ning meditsiiniliste protseduuridega, mille eesmärk ei ole niivõrd inimese tervise säilitamine, kuivõrd tema elukvaliteedi parandamine ning inimväärikuse tagamine.
Eutanaasia puhul oleme olukorras, kus inimese elu ei anna enam mitte kuidagi päästa ning kannatusi leevendada. Küsimus on nüüd selles, kas lasta tal lihtsalt edasi kannatada või aidata tal elu lõpetada, tagades sellega nii humaanse lõpu kui ka kontrolli ja otsustusõiguse enda keha üle.
Meie arvates on liberaaldemokraatlikus riigis kõige tähtsam see, et inimestele oleks tagatud nende väärikus kui ka absoluutne otsustusõigus enda keha üle.
Kokkuvõtteks leiame, et kuna praktilised küsimused lahendab hea süsteemi loomine ning kuna inimväärikus ning otsustusõigus enda elu üle on selles küsimuses kõige tähtsamad, tuleks eutanaasia legaliseerida.