Online-väitlus: eutanaasia tuleb Eestis seadustada

Meego Remmel vs Eesti Väitlusselts. Foto: Lennart Rikk

Postimees.ee uue hooaja esimeses online-väitluses üritab eetikaekspert Meego Remmel tõestada, et Eesti ei peaks aktiivset eutanaasiat seadustama, vastupidisel seisukohal on Eesti Väitlusseltsi esindajad Anna Karolin ja Andero Uusberg.

Mõlema poole avakõnedele järgneb kell 14 interaktiivne ristküsitlus, kus on võimalus sõna sekka öelda ka lugejatel. Oma küsimused Eesti Bioeetika Nõukogu liikmele ja pastorile Meego Remmelile võib postitada selle loo kommentaariumisse. Ristküsitluse järel on kummalgi poolel õigus omapoolseks lõppsõnaks.

MEEGO REMMELI ARGUMENDID
Aktiivset eutanaasiat ei tohiks Eestis legaliseerida

Aktiivse eutanaasia legaliseerimisel oleks ettearvamatud sotsiaalsed tagajärjed, kaoks normatiivne meditsiiniõigus, devalveeruksid meditsiinifilosoofilised ja bioeetilised väärtused, hälbitaks heade tavade ja isikuomaduste arengust meditsiinipraksises.

Eutanaasia legaliseerimist tõlgitseb käesolev väitlus seadustatud aktiivse sekkumisena inimellu selle lõpetamiseks meedikute poolt vahenditega, millel on ravi otstarve elu ja tervise edendamiseks. Eesti riik taolist tegevust pole lubanud ega tohigi lubada.

1) Eutanaasia legaliseerimist ei saa lubada ühiskondlike tagajärgede tõttu. Sotsiaalne sidusus, vastutustunne ja hoolivus parandamatult nõrgestatud elude suhtes kaoks, ka patsientide ja meedikute üksmeel inimväärikusest. Tekiksid hirmud (hooldus)haiglasse sattumise ees ja sotsiaalne surve eelistada eutanaasiat raske haige hoolekandele. Piir vabatahtliku, vaba tahtluseta ja tahtevastase surma vahel hägustuks. Välistatud poleks JOKK eutanaasia kuritarvitamisel.

Hollandis on eutanaasia detailselt legaliseeritud, ent «soovimatu surmasüst» on tabanud palliatiivravi hoolealuseidki (palliatiiv on ajutiselt kergendav, sümptomeid leevendav ravim - toim). Eakamad ei usalda enam meedikuid ja kardavad hospitaliseerimist. Eutanaasia ohustab inimeste elu ja (vaimset) tervist, väheneb sotsiaalselt ja meditsiiniliselt elutähtsate teenuste usaldusväärsus. Eesti ei saa seda lubada.

2) Eutanaasia seadustamine võõrandaks normatiivse meditsiiniõiguse ning meditsiinifilosoofilised ja bioeetilised väärtused, mis seni on vaieldamatuna kõrgunud üle inimelu ja terviseedenduse.

Inimväärikus ja õigus elule - surmanuhtluse keelamise argument! - kaotaks objektiivse sisu, saades tervete privileegiks. Spartalik-natsistlik eutaniseerimine, mis 1940ndatest on inimsusevastane kuritegu, saaks egohüvesid taotleva individualismi moetrendiks. Eluga ei mängita, rääkimata surmasaatmisest.

3) Lõpuks, eutanaasiat ei tohiks legaliseerida, kuna see pärsiks heade tavade ja isikuomaduste arengu meditsiinipraksises. Kaasaja meditsiin otsib lahendusi tehnoloogilise arenguga kaasnevatele eksistentsiaalsetele probleemidele läbi vooruslikke isikuomadusi edendava ravi ja hoolekande.

Inimelul on tingimusteta väärtus, mida ei tohi meelevaldselt võtta. Tapmine ei saa kunagi olla ravivahend ega halastustegu. Elisabeth Kübler-Rossi uuringud surmast ja suremisest kinnitavad, et surmavarjuorgu jõudnud kannatav inimene jaatab viimselt mitte surma, vaid elu - suhetes, kus teda tingimusteta väärtustatakse ja toetatakse. Jumalaga-jätmine oleks ebainimlik, kui ei tuntaks aukartust elu ees.

VÄITLUSSELTSI ARGUMENDID
Aktiivne eutanaasia tuleks Eestis legaliseerida

Esiteks täname oponenti, kelle sissejuhatus annab hea ülevaate küsimustest, millele eutanaasia lubamisega seoses tuleb vastata. Selguse huvides jagame need kolmeks: a) kas inimene peaks saama oma surma kiirendada, b) kas arstil peaks olema õigus seda soovi rahuldada ja c) kas eutanaasia kuritarvitamist saab vältida? Vastame neile järjest.

1) Kas inimesel on õigus oma elu lõpetada? Vastus sellele küsimusele sõltub vastaja uskumustest ja moraalist, seda valikut ei tohiks riik dikteerida. Enamasti ei dikteerigi: inimkeha kuulub inimesele endale ja kolmandale osapoolele kahju tegemata võib seda vabalt kasutada. Samuti ei mõista riik suitsiidi katsetanud inimeste üle kohut. Eutanaasiat keelates sekkub riik aga inimese valikuvabadusse.

Siinkohal meenutame lugejatele, et jutt ei käi seadusemuudatusest, mis lubaks igal masendunud haigel arstilt viivitamatult surmasüsti nõuda. Jutt käib inimestest, keda lahutavad surmast talumatud kannatused.

Oponendil on õigus, et sellises situatsioonis tuleb arvestada surmaga toimetulemise psühholoogiat. Oponent jätab aga leinauuringuid refereerides mainimata, kui oluline on inimese jaoks vajadus kontrollida iseendaga toimuvat.

Uuringutes peavad parandamatud haiged füüsilisest valust suuremaks probleemiks eneseväärikuse järkjärgulist kadu, mis seisundi halvenemisega kaasneb. Just kontrollitud ja valutu elust lahkumine on sellises olukorras paljudele inimväärsemaks, eetilisemaks ja hoolivamaks lahenduseks.

2) Oponent viitab arstiteaduse eetilistele väärtusele ning elu pühadusele. Eelmises lõigus esitatud analüüs näitab, et eutanaasia ei lähe nende väärtustega kuidagi vastuollu. Lisaks tuleb meeles pidada, et meditsiini eesmärk ei ole kitsalt elu hoidmine iga hinna eest, vaid laiemalt inimeste elukvaliteedi parandamine. Seda tõestavad meditsiinis levinud praktikad nagu näiteks toksiliste valuvaigistite kasutamine ning abordid ja iluoperatsioonid.

3) Eutanaasia kuritarvitamist aitab ära hoida selle legaliseerinud riikides äraproovitud süsteem. Eutanaasiat võimaldatakse ainult nendele, kes seda iseseisvalt, pikaajaliselt ja järjekindlalt soovivad ja kellel on suurt valu tekitav ravimatu haigus. Välistatud on seega nii tahtevastane eutanaasia kui halastussurm nt hooldusravi patsientidel. Otsusesse on kaasatud patsient, tema arst, iseseisev nõustaja ning professionaalidest koosnev nõukogu.

Lisaks tuleb arvestada, et halastussurma praktiseeritakse teatud juhtudel ka süsteemides, kus see on keelatud - vähemalt ühe uuringu järgi on sellises süsteemis sagedamini otsustajaks aga hoopis arst ja mitte patsient.

Neil põhjustel on oponendi kangesõnalised väited eutanaasia ohtlikkusest ja seosest natsisimiga alusetud. Miks muidu on kõigi nende väärtuste poolest rikkad riigid - Holland, Belgia, Luksemburg ja Šveits - sarnase ühiskondliku väitluse tagajärjel otsustanud eutanaasia legaliseerida?

* Eesti Väitlusseltsi võistkond ei esinda online-väitlustes reeglina oma seisukohti, vaid asetab end pigem positsiooni, mida avalikkuses ei julgeta kaitsta.