/nginx/o/2010/02/07/308428t1hcec3.jpg)
Tröner (63) ei jäänud vangladirektori käskkirja peale käed rüpes ootama. Ta kaebas selle Tallinna halduskohtusse, nõudes enda tööle ennistamist ja töötasu, mis jäi töölt sunnitud puudumise tõttu saamata. Kohus rahuldas Tröneri kaebuse.
Tröner sai vangla üle võidu läinud neljapäeval. Kohus tunnistas vangladirektori käskkirja seadusevastaseks. See tähendas Tröneri viivitamatut tööle ennistamist. Samuti tuli talle kahe kuu eest saamata jäänud palk otsekohe välja maksta, ülejäänu hiljem. Lisaks sellele mõistis kohus vastaspoolelt välja Trönerile riigi õigusabi korras määratud kaitsja Anti Aasmaa kulud.
Möödunud reede hommikul oli Tröner taas tööl, kohtuotsus igaks juhuks taskus. Kuigi abikaasa oli talle kodus öelnud, et nagunii sulle vana tööd ei anta, võta parem lumelabidas kaasa, Tröner meest ei kuulanud. Ometi läks see ennustus päeva alguses täide.
«Reede hommikul olin ma ühel, õhtul teisel planeedil,» rääkis Tröner. «Hommikul öeldi, et hetkel pole mulle tööd ja mingu ma ära, sest kohtuotsus kaevatakse nagunii edasi.»
Koju Tröner siiski ei läinud ega hakanud ka lund rookima. Ta kurtis hoopis oma muret advokaat Aasmaale. Pärastlõunal teatati Trönerile, et vangladirektor lubas ta varem koju.
«Läksin siis,» lausus Tröner. «Õhtul helistati vangla personaliosakonnast ja öeldi: tulge
8. veebruari hommikul tööle, hakkate kadunud hingi otsima ja nende toimikuid korrastama. See oli väga hea uudis.»
Kes teab, kuidas Tröneri esimene tööpäev pärast seitsmekuulist pausi oleks lõppenud, kui advokaat Aasmaa poleks saatnud vangla direktorile e-kirja, milles ta kohtuotsuse täitmist meelde tuletas.
Aasmaa kirjutas: «Eesti Vabariigis on kohtuotsused täitmiseks kõigile, sealhulgas ka Tallinna vanglale. HKMS (halduskohtumenetluse seadustik – toim) § 98 lg 3 sätestab, et kohtuotsuse ettekirjutuse või kohtu kinnitatud kompromissi täitmata jätmise eest määrab kohus süüdi olevale protsessiosalisele trahvi kuni 100 000 krooni.»
Advokaat lisas, et annab Tallinna vanglale uue tähtaja kohtuotsuse täitmiseks. «Kui Trönerit ei lubata tööle ka järgmisel tööpäeval (täna – toim), teavitame asjast Tallinna halduskohut ja palume rakendada Tallinna vangla suhtes rahatrahvi,» seisis kirjas.
Postimehele ütles Aasmaa nii: «Mis siin enam kommenteerida. On lihtsalt uskumatu, et sellised asjad juhtuvad 2010. aastal.»
Aasmaa sõnul on õigusriigis paratamatu, et kui distsiplinaarvastutust hakatakse kohaldama otsitud põhjustel, siis kohtud sellised karistused hiljem õigusvastaseks ka tunnistavad.
Justiitsministeeriumi taasühiskonnastamise talituse juhataja Rait Kuusi sõnul hakkas vangla Tröneri tegevust uurima pärast Lemsalu veretööd. Distsiplinaarmenetluse ajal oli selgunud, et Tröner sai Lemsalu kriminaalhoolduse ajal teada, et tolle kohta on tehtud politseisse mitu avaldust ja sellega seoses alustatud ka kriminaalasi.
Kuus nentis, et lisaks sattus Lemsalu kriminaalhoolduse ajal purjuspäi vägivallatsemise pärast arestimajja, kuigi kohus oli tal alkoholi tarvitamise keelanud. «Kuigi Lemsalu rääkis arestimajja sattumisest Trönerile, ei uurinud Tröner politseist järele, miks see juhtus ega küsinud seda ka Lemsalult,» rääkis Kuus.
Ka sai Tröner Kuusi sõnul teada, et Lemsalu rikkus kohtu keeldu suhelda teiste kriminaalkorras karistatutega, ent ta ei teinud kohtule vastavat ettekannet. «Kui Tröner oleks kohtule hooldusnõuete rikkumiste pärast ettekande esitanud, oleks kohus saanud Lemsalu vanglasse saata ja sellega tapmise ära hoida,» leidis Kuus.
Ja kuna halduskohtu otsus on Kuusi sõnul keskendunud Tröneri rikkumiste aegumisele ning sellele, kas talle langetatud karistus oli liiga range, tahab Tallinna vangla, et vaidlusele annaks hinnangu ka ringkonnakohus. Just sellepärast kaevataksegi otsus edasi.
«Kuna kriminaalhooldaja ei jälgi oma hooldusalust ööpäev läbi, ei saa ta ka vastutada kõige eest, mida too teeb,» möönis Kuus. «Kuid kriminaalhooldaja vastutab oma tegemata tööde eest. Ja mõnikord võivad tema tegematajätmised kaasa aidata sellele, et hooldusalusel õnnestub uus kuritegu teha.»
Tröneri sõnul oli tal kriminaalhooldusametnikuna enam kui 60 hooldusalust, kes elasid neljas linnas ja üheteistkümnes vallas, seega vaata et saja ruutkilomeetri suurusel territooriumil. Vaatamata sellele Trönerile see töö meeldis.
Kuusi sõnul on vanglateenistuses 210 kriminaalhooldusametnikku, kusjuures mehi on nende seas umbes 13 protsenti. Meeste vähesus tuleb Kuusi sõnul sellest, et kriminaalhooldajaid leitakse tavaliselt nende ülikoolierialade lõpetanute hulgast, kus õpib rohkem naisi.
«Meile naiste suur osakaal selles ametis muret ei tee,» nentis Kuus.
Tema sõnul pole kriminaalhooldajad jooksikud. Läinud aastal lahkus sellest ametist vaid üheksa inimest. Mineku põhjustena nimetas Kuus isiklikku elu, õppimist ja karjäärivõimalust mõnes teises riigiasutuses. Distsiplinaarkorras vabastati eelmisel aastal neli ametnikku. Ühel juhul oli põhjuseks dokumendi võltsimine, kahel sobimatu suhe hooldusalusega.
«Kui meil on vaja leida uut kriminaalhooldajat, pole probleemiks mitte kandidaadi leidmine, vaid ametikohale esitatavad kõrged nõudmised,» lausus Kuus. «Tarvis on haridust, ettevalmistust ja missioonitunnet.»