Kui moslemid (v)allutavad Euroopa, siis Eesti...?

Foto: SCANPIX

Islamiusuliste arvu kiire kasv ja mõju suurenemine on ajanud Vana Maailma ärevusse. Siinmail on neid seni vähe. Probleeme veel ei ole.

Eesti islami koguduse juht Timur Seifullen ei tee saladust, et Soomest on käinud Eestis mitmeid moslemimisjonäre. Aga ükski neist pole talle, puhast eesti keelt rääkivale põlisele tatarlasele, põrmugi meeldinud.

Tüütud, agressiivsed ja tülikad – nii ütleb ta nende kohta. «Nutsu neil on, aga tolku neist pole,» lausub Seifullen. «Ainult ärritavad sind.»

Erinevalt muust Euroopast, kus islamiusuliste arv on viimastel aegadel jõudsalt kasvanud, eri andmeil koguni 20–24 miljonini, püsib Eesti moslemikogukond tilluke.

Kümne aasta taguse rahvaloenduse andmeil pidas Eestimaal end muhameedlaseks 1387 inimest (usuküsimusele vastamine oli vabatahtlik). Eesti islami kogudusel on liikmeid 1400 ringis. Samas pole kogudus seni midagi ette võtnud, et väljaspool Eestit kontakte otsida ja sedasi oma ridu kasvatada. Sest eales ei või teada, kelle otsa komistad.

Isegi mõningal nende endi seast, kes on avaldanud soovi mujal Euroopas moslemitega sidemeid luua, on siinsed usukaaslased soovitanud neist plaanidest loobuda. «Muidu saad endale jama kaela,» manitseb Seifullen, kes on hariduselt disainer.

Seni on Eesti Vana Maailma suunas vallandunud islamiimmigratsioonist puutumata jäänud. Olgu põhjuseks vastik kliima või olematu heaoluvõrk, jätkuvalt puuduv mošee või moslemiriikidega koloniaalsidemete puudumine. Kuid mujal Euroopas muutuvad islamiusulised aasta-aastalt üha nähtavamaks. Ja ka häälekamaks.

Kui Soomes on moslemeid 24 000 – ja neistki suurem jagu tatarlased – ehk pool protsenti elanikkonnast, siis nii Rootsis kui Taanis moodustavad nad rahvastikust juba kaks protsenti (resp 149 000 ja 88 000).

Lääne-Euroopas lähevad need protsendid veelgi suuremaks: Inglismaal 2,7 (1,65 miljonit), Šveitsis 4,3 (323 000), Saksamaal 5 (4 miljonit), Hollandis 5,7 (946 000) ja Prantsusmaal 6 (3,55 miljonit).

Väidetavalt on viimase kahe kümnendi jooksul toimunud Vanas Maailmas 90 protsenti rahvastiku juurdekasvust just islamiimmigratsiooni arvelt. Selle protsessi tulemusena on hakatud Euroopat tögama Euraabiaks ja moslemiradikaalidest pulbitsevat Inglismaa pealinna Londonistaniks.

Seifullen tunnistab, et araabia maadest Eestisse sisserände puudumine hoiab tal kui Eesti-kesksel inimesel südame rahuliku. «Tänase päevani ei ole me kogudusega pahandust olnud,» kinnitab ta, «ja ma pean seda oluliseks.» Sama ei saa mees öelda Soome kasvanud islamikogukonna kohta, kellega on tema sõnul tulnud ette juba parajalt sekeldusi.

Muutuv suhtumine

Veel hiljuti eelistas tolerantsuse diktatuurist ja vasaknaiivsest multikulturalismist nakatunud ilmalik Euroopa islamiusuliste pealetungi ees pilgu kõrvale pöörata. Ja tegi kõik, et isegi islami vaenulikumate tiibade esindajaile meele järele olla.

Nii mõnedki vasakparteid läksid sedavõrd kaugele, et loobusid sallivuse edendamise nimel koguni euroopalike liberaalsete väärtuste kaitsest. Liiati tuli sõimusõnana käibele uus mõiste, «islamofoobia», millega häbimärgistati igaüht, kes söandas moslemite vastu midagigi kriitilist öelda.

Ent viimasel ajal, mida nähtavamaks (ärge unustage Prantsusmaa burkadebatti ja 2005. aasta sügise tuliseid rahutusi), mida häälekamaks (vaadake internetiski kättesaadavat dokfilmi «Põrandaalune mošee» / «Undercover Mosque») ja mida sõjakamaks (meenutage terrorirünnakuid Londonis ja Madridis) on moslemid Euroopas muutunud, seda enam on hakanud põliseurooplased oma seniseid hoiakuid korrigeerima.

Juba tunamullused avaliku arvamuse uuringud näitasid, et pooled Saksamaa ja Hispaania elanikud suhtuvad moslemeisse negatiivselt. Ka mõni aasta tagasi Eestis läbi viidud küsitlusest selgus, et nii siinsed eestlased kui venelased suhtuvad kõige tõrjuvamalt mustanahalistesse ja moslemitesse. «Moslemifoobia on eestimaalastel olemas,» nendib viimane rahvastikuminister Urve Palo. «Arusaadav, sest nad on teise usuga ja nende väljanägemine on teistsugune.»

Hollandis, Austrias ja Inglismaal on valimistel saatnud varasemast suurem edu jõude, kes on kuulutanud oma positsiooni islami pealetungi vastu. Mitmed riigid, sealhulgas Taani, kes sai viis aastat tagasi tunda islamimaailma valulist survet pärast prohvet Muhamedi karikatuuride avaldamist ajalehes Jyllands-Posten, on ust uusimmigrantide ees rohkem koomale surunud. Isegi Türgi pole Euroopa Liitu enam kaugeltki nii teretulnud nagu alles paari aasta eest.

Teistsugune tulevik

Euroopa hirme on süvendanud asjatundjate heidutavad prognoosid. Briti ajaloolane, Harvardi ülikooli professor Niall Ferguson on hoiatanud, et Vahemere-lähedased moslemi ühiskonnad koloniseerivad vananeva Euroopa. Ameerika tunnustatud ajakirjanik Christopher Caldwell on väitnud, et enesekindel islam kehtestab oma tahte ebakindla ja relativistliku Euroopa kultuuri üle.

USA diplomaat Timothy Savage on ennustanud, et kui senised arengud jätkuvad, ei pruugi mõte moslemite enamusest Lääne-Euroopas olla sugugi liialdatud. Kanada poliitkommentaator ja kultuurikriitik Mark Steyn on pakkunud, et pooleteise kümnendi pärast moodustavad moslemid 40 protsenti Vana Maailma rahvastikust.

Need on tõsised avaldused, mis otseselt Eestit ei puuduta, ent sellegipoolest märgivad siinsed asjatundjad, kellelt Eestis moslemite teemal kommentaari paluda, et tegemist on äärmiselt delikaatse teemaga, mis nõuab sõnade hoolikat valimist.

Igatahes pole mingi saladus, et kaitsepolitsei ei vaata radikaalsete ja negatiivsete mõjude Eestist eemale hoidmise nimel siinsest moslemikogukonnast mööda. Terrorismi ennetamisega tegeleva büroo juht Peeter Oissar ei saa lubada endale arvamust, et Eesti moslemikogukond võiks jääda puutumata neist arengutest, mis on muu Euroopa viimasel ajal närviliseks teinud. Ehkki ta lisab, et seni pole infot, mis näitaks, et islamiradikaalid ja -terroristid Eesti vastu huvi tunneks.

Kuigi Eestisse on tekkinud Saudi Araabia islamiorganisatsiooni toetusel islamikeskus, pole Oissari sõnul hetkel alust kahtlustada, nagu oleks see huvitatud radikaalse islamiusu levitamisest. Küll aga näitab selle keskuse teke väliste mõjude kasvu ja levikut, lisab ta.

Vaimuliku vastuväited

Eesti islami koguduse liige mufti Ildar Muhhamedžin, kes on viis aastat õppinud Saudi Araabias Medinas islami ülikoolis, usub, et kui Eesti majandusel hakkab paremini minema, hakkab ka islamiriikidest siia rohkem inimesi saabuma. Aga ta ei pea põhjendatuks neid kartusi, mis Euroopas viimasel ajal seoses moslemitega võimust on võtnud.

Tema hinnangul on jutud moslemite ohust Euroopale ja euroopa kultuurile kunstlikult tekitatud ja ülespuhutud probleem. Neilt, kes heidavad ette, et moslemid ei taha lõimuda, küsib ta vastu, kas integreerumiseks tuleb tõesti loobuda oma usutavadest.

Neilt, kes kritiseerivad, et moslemid säilitavad oma liiga silmapaistvat kultuurilist eripära, pärib ta vastu, kas Euroopas peavad tõesti kõik muutuma ühesuguseks, nagu sellest unistati NSV Liidus. Ja neilt, kes pahandavad, et moslemiperedes on palju enam lapsi kui keskmises Euroopa peres, küsib ta, kes keelab neil rohkem lapsi saamast.

Ent ajakirjandusse paisatud sõnadest, tulgu need Muhhamedžini või Seifulleni suust, ei maksa järeldada, et kogu tõde ongi nähtaval. Tegelikult on islamikogukonda mittekuulujail võimatu teada saada, mis elu fassaadi taga käib. Võib-olla teab seda kapo, aga kapo ei ütle.

Ütleb Oissari suu läbi vaid niipalju: «Peame hoidma joont, et see kogukond, kes meil on ajalooliselt tekkinud, jääks oma mõõdukusega siin mõjuvamaks. Nendega ei ole probleemi. Probleem on see, kui tulevad mõjud väljastpoolt.» 

Eesti moslemid

Rahvuse järgi*:

Tatarlased 754

Eestlased 83

Venelased 79

Ukrainlased 6

Juudid 3

Valgevenelased    2

Poolakad 1

Sakslased 1

Muud rahvused 455

Rahvus teadmata 3

Kokku 1387

* 2000. aasta andmed (värskemad andmed puuduvad)

Allikas: statistikaamet