/nginx/o/2012/03/12/1007508t1h7bf4.jpg)
/nginx/o/2008/07/07/55024t1h05fa.jpg)
Viie aasta eest viskas ajaloolane Eero Medijainen õhku mõtte, et Tartu rahulepingut võiks teatud tingimustel käsitada hoopis reetmisena.
Tartu rahu või Tartu reetmine?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu Ülikooli ajalehes Universitas Tartuensis ilmunud artiklis leidis Medijainen, et rahu sõlmimine võis tunduda reetmisena Poola, Soome või isegi Läti suunalt. Ta leidis, et vaevalt oli Tartu rahuleping väga suur võit Eesti poolel kaasa löönud Soome, Taani, Inglismaa vabatahtlikele, rääkimata eestlastest, kes sõdisid punaste poolel.
Mõtteavaldus tekitas laia vastukaja. Ühtpidi kiideti Medijainenit, teisalt süüdistati eksimustes ja liialdustes. Ajaloolased Ago Pajur ja Tiit Rosenberg vastasid Medijainenile samas väljaandes, pidades selgusetuks, miks tuleks lähtuda hinnangute andmisel vaenuliku võõrrahva või mõne tuhande eesti enamlase vaatepunktist.
Rääkides Eesti võimalikust reeturlikkusest, leidsid Pajur ja Rosenberg, et alustuseks tuleks küsida, kas Eestil oli nimetatud riikidega tol hetkel rahu sõlmimise osas ühishuve, sest vastasel juhul ei olnud ju võimalik midagi reeta.
«Ehk olid reetjateks hoopiski lätlased ja leedulased, kes loobusid algsest kavast istuda rahukõnelustelaua taha üheskoos eestlastega?» küsisid nad.